Kellele kingin ma kena uue raamatukese,
äsja kuiva pimuskiviga siledaks lihvitud?
Sulle, Cornelius; sest sina tavatsesid
pidada mu pisiasju millekski,
juba siis, kui üksinda itaallastest julgesid
kogu ajastu kolmes rullis lahti rullida —
õpetatuis, Jupiter, ja vaevarikkais!
Nii hoia siis enda jaoks see raamatukese-jupp,
milline ta ka poleks; ja et see, oo kaitsja-neitsi,
püsiks kestvana kauem kui üksainus sajand.

Varblane, mu tüdruku lemmik,
kellega ta mängib, keda ta süles hoiab,
kellele näpuotsa nokkima ulatab
ja teravaid hammustusi õhutab,
kui mu säravale igatsusele
meeldib mängida mõnda armsat mängu
(ja oma valu pisut lohutada,
usun, et vaibuks siis raske kirg) —
saaksin ma sinuga mängida nagu temagi
ja kurva südame muresid kergendada!
Nii armas on see mulle, kui kuldne õun, öeldakse,
oli kord nobedale tüdrukule,
mis päästis lahti ammu seotud vöö.

Leinake, oo Veenused ja Cupidod
ja kõik, mis inimestes on graatsilist!
Surnud on mu tüdruku varblane,
varblane, mu tüdruku lemmik,
keda ta armastas rohkem kui oma silmi;
sest ta oli mesimagus ja tundis oma perenaist
sama hästi, kui tüdruk tunneb oma ema,
ega liikunud tema sülest,
vaid hüpeldes sinna ja tänna
piiksus üha üksnes oma valitsejannale.
Nüüd läheb ta pimedat teed
sinna, kust öeldakse, ei naase keegi.
Aga häda teile, Orcuse
kurjad varjud, kes õgite kõike ilusat;
nii ilusa varblase te mult röövisite.
Oo, kurjalt tehtud! Oo, vaene väike varblane!
Sinu pärast on nüüd mu tüdruku
nutust paistes silmakesed punased.

See paat, mida te näete, külalised,
ütleb end olnud olevat laevadest kiireim,
ega olevat suutmata ühegi ujuva palgi hoogu
mööduda, olgu tarvis siis
aerudega lennata või purjega.
Ja seda ei salgavat ähvardava Aadria
rannik ega Küklaadide saared,
ei kuulus Rhodos ega metsik Traakia
Propontis ega Pontose äge laht,
kus see, hiljem paat, oli varem
lokkis mets: sest Cytoruse harjal
kõneleva ladvana sisises ta sageli.
Pontose Amastris ja pukspuurikas Cytorus,
teile olevat see olnud ja olevat kõige tuttavam,
ütleb paat; oma kaugeimast algusest
sinu tipul ta seisis, ütleb,
sinu vees ta kastis oma aere,
ja sealt läbi nii paljude pöörasete väinade
kandis oma isandat, kutsus tuul siis
vasakult või paremalt, või oli Jupiter mõlemat
korraga soodsalt tabanud purjenurka;
ega ühtki tõotust rannajumalatele
tema poolt tehtud, kui ta tuli merelt
kõige kaugemalt siia selge järveni.
Aga see oli enne: nüüd varjulises
rahus ta vananeb ja pühendab end sulle,
kaksik Castor ja Castori kaksik.

Elagem, mu Lesbia, ja armastagem,
ja rangete vanameeste kõik kuulujutud
hindame üheainsa assi vääriliseks.
Päikesed võivad loojuda ja tagasi tulla:
meile, kui kord on loojunud lühike valgus,
tuleb magada üht lakkamatut ööd.
Anna mulle tuhat suudlust, siis sada,
siis teine tuhat, siis teine sada,
siis üha teine tuhat, siis sada,
siis, kui oleme teinud palju tuhandeid,
segame need sassi, et ei teakski,
ega saaks keegi kuri kadedust tunda,
kui teab, kui palju on suudlusi.

Flavius, oma armukesest Catullusele,
kui poleks ta veetlusetu ja maitsetu,
tahaksid rääkida, ega suudaks vaikida.
Aga sa armastad kes teab mis palavikulist
lipakat: seda on häbi tunnistada.
Sest et sa ei lama üksildasi öid,
seda kuulutab, kuigi vaikiv, su ase,
mis lõhnab pärgadest ja Süüria õlist,
ja padi, siit ja sealt ühtviisi
kulunud, ja väriseva voodi
raputatud kääksumine ja kolistus.
Sest ei aita midagi, ei midagi, vaikimine.
Miks? Sa ei paljastaks nii kurnatud külgi,
kui sa ei teeks midagi rumalust.
Nii et mida head või halba sul on,
ütle meile: tahan sind ja su armukesi
kena värsiga taevani ülistada.

Sa küsid, mitu suudlemist sinu omi,
Lesbia, mulle piisab ja üle jääb.
Kui suur on Liibüa liiva hulk,
mis lamab silfiumikandval Küreenal,
palava Jupiteri oraakli
ja vana Battuse püha haua vahel,
või kui palju tähti, kui öö vaikib,
näevad inimeste salajasi armastusi,
nii palju suudlusi sind suudelda
on hullule Catullusele küll ja üle,
mida ei uudishimulikud suudaks
üle lugeda ega kuri keel ära nõiduda.

Vaene Catullus, lakka rumalusest,
ja mis näed hukkunud olevat, pea kadunuks.
Kunagi paistsid sulle säravad päikesed,
kui käisid, kuhu tüdruk juhatas,
keda armastasime, kui ühtki ei armastata.
Seal sündisid siis need paljud naljad,
mida sina tahtsid ja tüdruk ei tõrkunud.
Tõesti paistsid sulle säravad päikesed.
Nüüd ta enam ei taha: sina samuti, jõuetu, ära taha,
ega aja taga seda, mis põgeneb, ega ela õnnetuna,
vaid kindla meelega kannata välja, ole kõva.
Hüvasti, tüdruk! Nüüd on Catullus kõva,
ei otsi sind ega palu vastu tahtmist:
aga sina kannatad, kui sind ei paluta.
Nurjatu, häda sulle! Missugune elu sind ootab!
Kes nüüd su juurde tuleb? Kellele näid kaunis?
Keda nüüd armastad? Kelle omaks sind öeldakse?
Keda suudled? Kelle huulukesi hammustad?
Aga sina, Catullus, otsustavalt ole kõva.

Veranius, kes kõigist mu sõpradest
seisad mu jaoks kolmesaja tuhande ees,
kas oled tulnud koju oma kodujumalate,
üksmeelsete vendade ja vana ema juurde?
Oled tulnud! Oo, mulle õnnistatud sõnum!
Näen sind tervena ja kuulen, kuidas Hispaania
paiku, tegusid, rahvaid jutustad,
nagu on su komme, ja kaela ümbert võttes
suudlen su armast suud ja silmi.
Oo, kõigist õnnelikest inimestest,
kes on rõõmsam või õnnelikum kui mina?

Varus oli mu vabana foorumilt
oma armukest vaatama viinud,
lipakest, nagu mulle siis äkki tundus,
üsna veetlevat ja mitte iluta.
Kui sinna jõudsime, tuli meil
juttu igasugust, muu seas seda, mis oli
nüüd Bitüünia, kuidas tal käsi käib,
kui palju raha ma sealt teeninud olen.
Vastasin, nagu oligi: ei midagi, ei neile endile,
ei preetoritele ega saatkonnale,
et keegi rasvasema peaga tagasi tuleks,
eriti kui preetor oli lita-litsutaja
ega hoolinud oma saatkonnast karvavõrdki.
"Aga küllap ometi," ütlevad nad, "sa muretsesid,
mis sealtsamast pärit olevat öeldakse,
mehi kanderaami jaoks." Mina, et end
tüdruku ees eriti õnnelikuks teha,
"ei," ütlen, "polnud mul nii vilets,
et ehkki sattusin halba provintsi,
ei suutnud muretseda kaheksat sirget meest."
Ent mul polnud ei siin ega seal ühtki,
kes oleks suutnud vana kanderaami murtud jala
oma kaela peale asetada.
Siin tema, nagu litsile kohane,
"palun," ütleb, "mu Catullus, laena mulle
neid pisut: sest tahan lasta end
Sarapise juurde viia." "Oota," ütlen tüdrukule,
"see, mis äsja ütlesin end omavat,
mind pettis mõistus: mu seltsimees
Cinna, Gaius, on see; tema muretses need endale.
Aga tema või minu omad, mis see minusse puutub?
Kasutan neid sama hästi, kui oleksin ise muretsenud.
Aga sina elad tõesti tobe ja tüütu,
sinu pärast ei tohi olla hooletu."

Furius ja Aurelius, Catulluse kaaslased,
olgu ta tungib kaugeimate indialasteni,
kus rannikut kaugelt kajava hommikumaa
lainega peksab,
või hürkaanlaste või pehmete araablaste juurde,
või sakade või noolekandvate partlaste juurde,
või sinna, kus seitsmeharuline Niilus
värvib merepinda,
või astub üle kõrgete Alpide,
suure Caesari mälestusmärke vaatama,
Gallia Reini, õudse vee, ja kõige
kaugemaid britanne,
kõike seda, mida iganes taevaste tahe
toob, koos katsetada valmis —
viige mu tüdrukule vähesed
kurjad sõnad.
Elagu ta ja käigu käsi oma litside seas,
keda ta korraga sülelduses hoiab kolmesada,
tõeliselt armastades ühtki, vaid ikka ja jälle kõigi
niudeid rebides;
ega vaadaku ta enam, nagu enne, mu armastust,
mis tema süül langes nagu heinamaa
äärmine õis, kui möödasõitev
ader on seda puutunud.

Marrucinuse Asinius, vasaku käega
sa ei tarvita naljas ja veinis kaunilt:
näppad hooletumate rätikuid.
Arvad, et see on vaimukas? Sa eksid, tobu!
Ehkki asi on räpane ja veetlusetu.
Ei usu mind? Usu Polliot,
oma venda, kes su vargused kas või talendi eest
tahaks ära osta; sest ta on veetluse
ja teravmeelsuse osav poiss.
Nii et kas oota kolmesada
hendekasüllabust, või anna mulle rätik tagasi,
mis mind ei liiguta oma hinna poolest,
vaid on mu seltsimehe mälestusand.
Sest Saetaba rätikud Hispaaniast
saatsid mulle kingiks Fabullus
ja Veranius: neid pean paratamatult armastama,
nii oma väikest Veraniust kui ka Fabullust.

Sa sööd hästi, mu Fabullus, minu juures
mõne päeva pärast, kui jumalad soosivad,
kui tood endaga kaasa hea ja rikkaliku
söömaaja, mitte ilma valge tüdrukuta
ja veinita ja vaimukuseta ja kõiksuguse naeruta.
Kui selle, ütlen, kaasa tood, mu veetlev sõber,
sööd hästi; sest sinu Catulluse
rahakott on täis ämblikuvõrke.
Aga vastu saad puhast armastust,
või mis on veel magusam ja peenem:
sest annan lõhnasalvi, mille mu tüdrukule
kinkisid Veenused ja Cupidod,
mida kui sina nuusutad, palud jumalaid,
et nad teeksid su, Fabullus, üleni ninaks.

Kui ma sind ei armastaks rohkem kui oma silmi,
kõige armsam Calvus, selle kingi eest
vihkaksin sind Vatiniuse vihaga:
sest mida olen teinud või mida öelnud,
et mind nii paljude halbade poeetidega hukutad?
Andku jumalad palju kurja sellele kliendile,
kes sulle nii palju jumalakartmatuid saatis.
Aga kui, nagu kahtlustan, selle uue ja leitud
kingi annab sulle grammatik Sulla,
siis pole mul halb, vaid hea ja õnnis,
et su vaevad ei lähe raisku.
Suured jumalad, õudne ja neetud raamatuke,
mille sina muidugi oma Catullusele
saatsid, et ta samal päeval hukkuks,
Saturnaalidel, päevadest parimal!
Ei, ei, see sulle, kavalpea, nii ei lähe:
sest kui koidab, jooksen raamatumüüjate
riiulite juurde, Caesiused, Aquinused,
Suffenuse, kõik mürgid kokku korjan
ja tasun sulle nende karistustega kätte.
Teie aga kaduge seniks siit, minge
sinna, kust oma kurja jala tõite,
ajastu nuhtlused, halvimad poeedid.

Kui te juhtute olema minu rumaluste
lugejad ja oma käsi
ei kohku meile ligi tooma,

Usaldan sulle enda ja oma armastuse,
Aurelius. Palun tagasihoidlikku soosingut,
et kui sa oma hinges oled ihaldanud
midagi puhast ja rikkumatut, mille poole püüelda,
hoiaksid mu poissi häbelikult puutumata,
ma ei ütle rahva eest: ei karda me
neid, kes tänaval siia-sinna
oma asjus hõivatuina mööduvad;
vaid sinu ja su riista pärast kardan,
mis on ohtlik nii headele kui halbadele poistele.
Liiguta seda, kus tahad ja kuidas tahad,
nii palju kui soovid, kui väljas on valmis:
selle üheainsa jätan välja, ma arvan, tagasihoidlikult.
Aga kui kuri meel ja pöörane raev
sind, nurjatu, nii suurde süüsse tõukab,
et mu pead salasepitsustega ründad,
oh, siis sind, õnnetut ja kurja saatusega,
keda tõmmatud jalgadega läbi lahtise värava
jooksevad läbi redised ja meripurikad.

Ma keppin teid tagant ja topin teile suhu,
Aurelius, pihk, ja lipakas Furius,
kes te mind mu värsikeste järgi
pidasite, et need on pehmed, vähe siivsaks.
Sest vaga poeet peab ise
olema puhas, ta värssidel pole vaja;
need saavad alles siis soola ja veetlust,
kui on pehmed ja vähe siivsad
ja suudavad õhutada seda, mis sügeleb,
ma ei ütle poistes, vaid neis karvastes,
kes ei suuda oma kanget niuet liigutada.
Kas te, sellepärast et lugesite palju tuhandeid
suudlusi, peate mind halvaks meheks?
Ma keppin teid tagant ja topin teile suhu.

Oo Colonia, kes ihkad pika silla peal mängida
ja tantsida oled valmis, aga kardad silla
kohmakaid jalgu, mis seisavad taaskasutatud pilbastel,
et see selili langeks ja õõnsasse sohu vajuks,
saagu sulle su soovist hea sild,
mille peal võiks isegi Salisubsuli pühad toimetada,
kingi mulle see suurima naeru rõõm, Colonia.
Üht oma linnakaaslast tahan su sillalt
lasta ülepeakaela porri, pea ja jalad ees,
just sinna, kus kogu järve ja haisva soo
kõige mustem ja kõige sügavam on neel.
Rumalaim on see mees, tal pole mõistust nii palju
kui kaheaastasel lapsel isa väriseval käsivarrel magades:
kellel on naiseks tüdruk kõige rohelisemas õies
(ja tüdruk, õrnem kui hell kitsetall,
keda tuleks valvata hoolsamalt kui mustimaid viinamarju),
laseb tal mängida, kuidas tahab, ega hooli karvavõrdki,
ega tõsta end oma poolelt, vaid nagu lepp
kraavis, liguuri kirvega maha raiutud,
tunneb kõike sama palju, kui poleks teda kuskil olemas —
selline on see minu tuim, ei näe ega kuule midagi,
kes ta ise on, kas ta on või ei ole, sedagi ei tea.
Nüüd tahan ta su sillalt kummuli visata,
ehk saab äkki üles äratada ta rumala unisuse
ja jätta ta loid meel raskesse porri maha,
nagu jätab raudkinga muul sitkesse mülkasse.

Aurelius, näljahädade isa,
mitte üksnes nende, vaid kõigi, mis on olnud
või on või tulevad teistel aastatel,
tahad keppida tagant mu armastust.
Ega salaja: sest oled ligi, teed nalja koos,
külje küljes riputades katsud kõike.
Asjata: sest kui sa mulle salasepitsusi sead,
puudutan sind enne, toppides suhu.
Ja kui teeksid seda kõhu täis, ma vaikiksin:
nüüd just seda kurvastan, et nälgima,
oh mind, ja janunema õpib mu poiss.
Nii et lakka, kuni tohid siivsalt,
et sa ei lõpetaks, vaid suhu-topituna.

See Suffenus, Varus, keda sa hästi tunned,
on veetlev ja teravkeelne ja peenviisiline mees,
ja teeb ühtlasi kaugelt kõige rohkem värsse.
Arvan, et tal on kümme tuhat või rohkem
kirja pandud, ega nii, nagu ikka, palimpsestile
märgitud: kuninglik paber, uued raamatud,
uued rullipulgad, rihmad, punane nahk,
plii-joonlauaga sirgeks ja pimuskiviga siledaks tehtud.
Kui sa neid loed, tundub see kaunis ja peen
Suffenus jälle üksnes kitsenüpsija või kaevaja
olevat: nii palju ta erineb ja muutub.
Mis me sellest peaksime arvama? Kes äsja tundus
naljamees või mis iganes sellest veel osavam,
seesama on tuimem kui tuim maakoht,
niipea kui puudutab luuletusi, ega ole kunagi
nii õnnelik, kui siis, kui luuletust kirjutab:
nii rõõmustab ta endas ja imetleb iseennast.
Muidugi eksime kõik samamoodi, ega ole kedagi,
kelles mõne asja poolest ei võiks näha
Suffenust. Igaühele on oma viga määratud,
aga me ei näe seda kotti, mis seljas ripub.

Furius, kellel pole orja ega laegast,
ei lutikat, ei ämblikku, ei tuld,
kuid on nii isa kui võõrasema, kelle
hambad võivad kas või ränikivi ära süüa,
sul on kaunis põli oma isaga
ja isa puise abikaasaga.
Ega ime: sest te olete kõik terved,
seedite kenasti, ei karda midagi,
ei tulekahju, ei rasket varingut,
ei jumalakartmatut vargust, ei mürgi kavalusi,
ei muid ohtude juhtumeid.
Ja kehad on teil kuivemad kui sarv
või kui miski veel kuivem on
päikesest ja külmast ja näljast.
Miks ei peaks sul olema hea ja õnnis?
Sinust on higi eemal, eemal sülg,
tatt ja nina paha lima.
Sellele puhtusele lisa veel puhtam:
et su tagumik on puhtam kui soolatoos,
ega roojad sa kogu aastas kümmet korda;
ja see on kõvem kui uba ja kivikesed,
nii et kui käsis seda hõõrud ja pigistad,
ei suuda sa iial sõrme ära määrida.
Neid nii õnnistatud hüvesid, Furius,
ära põlga ega pea tühiseks,
ja lakka sadat sestertsi, mida tavatsed
kerjata: sest sa oled küllalt õnnis.

Oo sina, kes oled Juventiuste õieke,
mitte üksnes nende, vaid kõigi, kes on olnud
või tulevad edaspidi teistel aastatel,
tahaksin pigem, et oleksid Midase rikkused andnud
sellele, kellel pole orja ega laegast,
kui et sa nõnda laseksid end temal armastada.
Mis? "Kas ta pole kaunis mees?" ütled. On:
aga sel kaunil pole orja ega laegast.
Viska see kõrvale ja pisenda, kuidas tahad:
ometi pole tal ei orja ega laegast.

Lõbupoiss Thallus, pehmem kui küüliku karv
või hane rasvaüdi või kõrvanibu ots
või vanamehe lõtv riist ja ämblikuvõrgu hallitus,
ja sina, Thallus, ahnem kui pöörane torm,
kui jumalanna näitab naisi lõuad ammuli,
anna mulle tagasi mu mantel, mille sa varastasid,
ja Saetabi rätik ja Thynia mustriline riie,
sina rumaluke, mida sa avalikult kannad kui esivanemate vara.
Rebi need nüüd oma küünte küljest lahti ja anna tagasi,
et põletatud piitsad ei kritseldaks häbiväärselt
su villpehmet külge ja su õrnu käsi täis,
ja et sa ei märatseks harjumatult nagu pisike laev,
avameres tabatud raevutseva tuule kätte.

Furius, teie väike villa pole avatud
ei Lõunatuule puhangule ega Läänetuule omale,
ega metsiku Põhjatuule või Idatuule vastu,
vaid viieteistkümne tuhande ja kahesaja vastu.
Oo õudne ja katkutoov tuul!

Vana Falerni teenija, poiss,
kalla mulle kibedamaid karikaid,
nagu käsib võõrustaja Postumia seadus,
kes on purjus rohkem kui purjus mari.
Aga teie minge siit kuhu tahes, veed,
veini nuhtlus, ja rändage kainete
juurde: siin on lahjendamata Thyonianus.

Piso kaaslased, tühi salk
kergete ja mugavate pambukestega,
parim Veranius ja sina, mu Fabullus,
kuidas teil läheb? Kas olete selle
kelmiga küllalt külma ja nälga talunud?
Kas raamatupidamises paistab midagi kasu
kuluna, nagu minul, kes ma oma
preetorit järgides kirjutan antu kasuks?
Oo Memmius, kaua ja korralikult sundisid mind selili
kogu oma palgiga aeglaselt suhu.
Aga niipalju kui näen, olite teie sama
saatuse osalised: sest teid on topitud
mitte väiksema riistaga. Otsi õilsaid sõpru!
Aga teile andku jumalad ja jumalannad
palju hädasid, Romuluse ja Remuse häbiplekid.

Kes suudab seda vaadata, kes suudab taluda,
kui just pole häbematu, ahne ja mängur,
et Mamurra omab seda, mis pikajuukselisel Gallial
oli enne ja kaugel Britannial?
Lõbupoiss Romulus, kas näed seda ja talud?
Ja tema nüüd, uhke ja üleküllane,
kõnnib läbi kõigi voodite
nagu valge tuvi või Adonis?
Lõbupoiss Romulus, kas näed seda ja talud?
Sa oled häbematu, ahne ja mängur.
Kas selle nimel, ainus väejuht,
olid sa läänemaa viimasel saarel,
et see teie ärakulunud riist
neelaks kakssada või kolmsada korda?
Mis muu on see kui pahempidine heldus?
Kas ta on liiga vähe raisanud või vähe pillanud?
Esmalt tükeldati isa varandus;
teiseks Pontose saak; siis kolmandaks
Hispaania oma, mida teab kullakandev Tagus’e jõgi.
Nüüd kardetakse tema pärast Galliat ja Britanniat.
Miks te seda nurjatust hellitate? Või mida ta suudab
muud kui neelata rasvaseid pärandusi?
Kas selle nimel, oo linna kõige rikkamad
äi ja väimees, olete kõik ära rikkunud?

Alfenus, unustaja ja truudusetu ühismeelsete sõprade vastu,
kas sul pole enam üldse kahju, kalk, oma armsast sõbrast?
Kas juba mind reeta, juba petta ei kõhkle sa, truuduseta?
Ei meeldi truudusetute inimeste jumalakartmatud teod taevaelanikele;
sina ei hooli sellest ja jätad mind, õnnetu, hätta.
Oh, ütle, mida peaksid inimesed tegema, keda usaldama?
Kindlasti käskisid sina mul hinge anda, ülekohtune,
juhtides mind armastusse, nagu oleks mulle kõik turvaline.
Sama sina nüüd tõmbud tagasi ja lased kõik oma sõnad ja teod
tuultel ja õhupilvedel tühjalt ära kanda.
Kui sina oled unustanud, siis jumalad mäletavad, mäletab Truudus,
kes paneb sind hiljem oma teo pärast kahetsema.

Poolsaarte, Sirmio, ja saarte
silmatera, mida iganes läbedais vetes
ja avaras meres kannab kumbki Neptunus,
kui hea meelega ja kui rõõmsalt sind vaatan,
vaevu ise uskudes, et Thynia ja Bithynia
väljad on maha jäetud ja et näen sind turvaliselt!
Oo mis on õnnistatum kui vabanenud mured,
kui vaim paneb koorma maha ja me, väsinud
võõral maal rügamisest, tuleme oma koldeni
ja puhkame ihaldatud voodis?
See on ainus, mis tasub nii suuri vaevu.
Tervist, oo veetlev Sirmio, ja rõõmusta peremehe üle;
rõõmustage ka teie, oo Lüüdia järve lained;
naerge, mis iganes naeru majas on.

Palun, mu magus Ipsithilla,
mu lust, mu veetlus,
käsi mul tulla su juurde lõunauinakule.
Ja kui käsid, siis aita ka sellega,
et keegi ei riivistaks ukse riivi,
ega et sul tuleks tahtmine välja minna;
vaid jää koju ja valmista meile
üheksa järjestikust ühtimist.
Aga kui midagi teed, siis käsi kohe:
sest lõunastanuna lamlen selili ja täis,
ja tungin läbi tuunika ja mantli.

Oo parim supelmajade varastest,
Vibennius-isa, ja sina lõbupoiss-poeg,
(sest isa on rüvedama parema käega,
poeg ahnema tagumikuga)
miks te ei lähe pagendusse ja pahadele
kallastele, kuna isa röövimised
on rahvale teada, ja karvast tagumikku,
poeg, sa ei saa müüa vaskraha eestki?

Diana kaitse all oleme
neitsid ja süütud poisid;
Dianat, süütud poisid
ja neitsid, laulgem.
Oo Latona tütar, suurima
Jupiteri suur järglane,
kelle su ema Deelose
oliivipuu juures sünnitas,
et oleksid mägede valitseja
ja haljendavate metsade
ja peidetud orgude
ja kohisevate jõgede.
Sind kutsutakse Lucina’ks kannatavatele
sünnitajatele, Juno,
sina oled vägev Trivia ja võltsvalgusega
kutsutakse sind Luna’ks.
Sina, jumalanna, kuukäiguga
mõõtes aastast teekonda,
täidad põllumehe maakodud
heade viljadega.
Ole mis nime all tahes
sulle püha, ja Romuluse
sugu, nagu vanasti tavaks, hea
abiga hoia.

Õrnale poeedile, mu kaaslasele
Caeciliusele, tahaksin, papüürus, et ütleksid:
tulgu Veronasse, jättes maha Uue
Comumi müürid ja Larius’e ranna:
sest tahan, et ta võtaks vastu mõned
oma ja minu sõbra mõtted.
Seepärast, kui tal on mõistust, neelab ta tee,
kuigi valgehele tüdruk tuhat korda
teda minemast tagasi kutsuks ja mõlemad käed
kaela ümber pannes paluks viivitada,
kes nüüd, kui mulle õigust räägitakse,
armastab teda ohjeldamatus kires:
sest sellest ajast, kui ta luges alustatud
"Dindymuse valitsejannat", söövad õnnetukesel
tuled sisimat üdi.
Andestan sulle, Sapphost õpetatuma
Muusa tüdruk: sest veetlevalt on
Caeciliusel alustatud "Suur Ema".

Volusiuse "Aastaraamatud", sitane paber,
täitke tõotus mu tüdruku eest:
sest ta tõotas pühale Venusele ja Cupidole,
et kui ma temale tagasi antaks
ja lakkaksin metsikuid jaambe viskamast,
annaks ta halvima poeedi valitud
kirjatööd lonkavjalgsele jumalale
õnnetu puuga põletamiseks.
Ja seda nägi halvim tüdruk enda
naljatades ja veetlevalt jumalaile tõotavat.
Nüüd, oo sinisest merest sündinu,
kes elad püha Idaliumi ja avatud Uriosi,
ja Ancona ja pillirootoolset Cnidust,
ja Amathust, ja Golgot,
ja Dyrrachiumi, Aadria kõrtsi,
võta vastu ja loe täidetuks tõotus,
kui see pole veetluseta ega võluta.
Aga teie, minge vahepeal tulle,
maakohta ja rumalust täis,
Volusiuse "Aastaraamatud", sitane paber.

Kõlvatu kõrts ja teie, joomakaaslased,
üheksas sammas mütsikandvatest vendadest,
kas arvate, et teil ainsana on riistad,
et teil ainsana on lubatud kõiki tüdrukuid
ära nikkuda ja teisi sikkudeks pidada?
Või kuna te istute lollpead ritta
sada või kakssada, ei arva te, et ma julgen
teid, kakssada istujat, üksinda suhu sundida?
Ometi arvake nii: sest kogu kõrtsi
esiseina ma kritseldan riistakujudega.
Sest mu tüdruk, kes mu sülest põgenes,
armastatud nõnda kui ühtki ei armastata,
kelle eest ma pidasin suuri sõdu,
on asunud sinna. Teda armastate teie kõik,
head ja õnnistatud, ja mis on häbiväärne,
kõik te tühised ja tänavanurga hoorajad;
sina üle kõigi, sina üks juuksekandjatest,
küülikurohke Keltibeeria poeg,
Egnatius, keda hea teeb tume habe
ja Hispaania kusega hõõrutud hambad.

Halvasti on, Cornificius, sinu Catullusel,
halvasti, herakles, ja vaevaliselt,
ja aina rohkem päevast päeva ja tunnist tundi.
Millise sõnaga, mis on kõige vähem ja kergem,
oled sa teda lohutanud?
Ma vihastan su peale. Nõnda mu armastust?
Kasvõi natuke lohutussõna,
kurvem kui Simonidese pisarad.

Egnatius, kuna tal on valged hambad,
irvitab kõikjal. Kui jõutakse süüaluse
pingini, kui kõneleja äratab nutu,
irvitab tema. Kui vaga poja tuleriida juures
leinatakse, kui üksikpoega nuttev orb-ema,
irvitab tema. Mis iganes on, kus iganes,
mida iganes ta teeb, ta irvitab. See on tal tõbi,
ei peen, nagu arvan, ega linlik.
Seepärast pean sind hoiatama, hea Egnatius.
Kui oleksid linlane või sabiin või tiburtlane
või kokkuhoidlik umbrialane või paks etrusk
või must ja hambukas lanuviinlane
või transpadaanlane, et puudutada ka omasid,
või kes iganes, kes puhtalt peseb hambaid,
ma ei tahaks sind ikkagi kõikjal irvitamas näha;
sest lollist naerust pole midagi lollimat.
Nüüd oled keltibeer: keltibeeria maal,
mis igaüks on kusnud, sellega tavatseb ta hommikul
hõõruda hammast ja punetavat iget,
nii et mida läikivam on see teie hammas,
seda enam kuulutab, et oled kust joonud.

Missugune paha meel, õnnetuke Ravidus,
ajab sind ülepeakaela mu jaambidesse?
Milline jumal, keda sa halvasti appi hüüdsid,
valmistub sind meeletusse riidu õhutama?
Kas selleks, et sa jõuaksid rahva suhu?
Mida sa tahad? Tahad iga hinna eest tuntud saada?
Saadki, kuna sa tahtsid armastada mu armastust
pika karistusega.

Ameana, ärakasutatud tüdruk,
nõudis minult tervelt kümme tuhat,
see inetuke ninaga tüdruk,
pankrotistunud Formia mehe sõbratar.
Sugulased, kes tüdruku eest hoolt kannavad,
kutsuge kokku sõbrad ja arstid:
tüdruk pole terve, ega tavatse küsida
peeglilt, milline ta on.

Tulge, hendekasüllaabid, kui palju teid on,
kõik igalt poolt, kui palju teid kõiki on.
Häbematu hoor peab mind naljaks
ja keeldub mulle tagastamast teie
tahvlikesi, kui te suudate seda taluda.
Ajagem teda taga ja nõudkem tagasi.
Küsite, kes ta on? See, keda näete
inetult astumas, näitleja kombel ja tüütult
naermas gallia kutsika suuga.
Piirake teda ja nõudke tagasi:
räpane hoor, anna tagasi tahvlid,
anna tagasi, räpane hoor, tahvlid!
Sa ei tee sellest väljagi? Oo pori, lupanaar,
või kui sa suudad olla veel hukatum.
Aga ometi ei tohi seda küllaldaseks pidada.
Kui muud ei saa, siis pigistagem punastus
raudsest koeranäost välja.
Hüüdke uuesti kõrgema häälega:
räpane hoor, anna tagasi tahvlid,
anna tagasi, räpane hoor, tahvlid!
Aga me ei saavuta midagi, miski ei liigu.
Peame muutma oma meetodit ja viisi,
kui suudate midagi enam saavutada:
"vooruslik ja aus, anna tagasi tahvlid."

Tere, tüdruk mitte just väikseima ninaga
ega kauni jalaga ega mustade silmadega
ega pikkade sõrmedega ega kuiva suuga
ega tõesti mitte just eriti peene keelega,
pankrotistunud Formia mehe sõbratar.
Kas provints räägib, et oled kaunis?
Sinuga võrreldakse meie Lesbiat?
Oo maitsetu ja vaimutu ajastu!

Oo meie maamõis, kas sabiini või tiburi
(sest et sa oled tiburi, väidavad need, kellel pole
soovi Catullust haavata; aga kellel on,
kihlavad iga panusega, et oled sabiini),
aga olgu sa sabiini või tõesemalt tiburi,
olin hea meelega su linnalähedases
villas ja ajasin rinnust välja paha köha,
mille mu kõht mulle, mitte teenimatult, andis,
kui ma toretsevaid õhtusööke ihaldasin.
Sest tahtes olla Sestiuse laudkonnas,
lugesin ta kõne Antiuse-nimelise soovija vastu,
mürki ja katku täis.
Siin raputas mind külm ja tihe köha,
kuni ma põgenesin sinu rüppe
ja tervendasin end jõudeoleku ja nõgesega.
Seepärast, tervenenuna, tänan sind suurimalt,
et sa ei maksnud kätte mu patu eest.
Ega ma enam palu, et kui ma nurjatuid
Sestiuse kirju vastu võtan, siis ei tooks külmetus
ja köha mitte mulle, vaid Sestiusele endale,
kes kutsub mind alles siis, kui olen ta halva raamatu lugenud.

Septimius, hoides oma armastust
Acmet süles, ütles: "Mu Acme,
kui ma sind meeletult ei armasta ega ole valmis
edaspidi kõik aastad lakkamatult armastama
nii palju, kui keegi üldse võib hukkuda,
siis kohtugu ma üksinda Liibüas või kõrbes Indias
sinisilmse lõviga."
Kui ta seda ütles, aevastas Amor, nagu enne vasakult,
nüüd paremalt, heakskiiduks.
Aga Acme, kergelt pead tahapoole kallutades
ja armsa poisi joobnud silmakesi
oma purpurse suuga suudeldes,
ütles nõnda: "Mu elu, Septimius,
teenigem alati seda üht isandat,
sest palju suurem ja teravam
tuli põleb mu õrnas üdis."
Kui ta seda ütles, aevastas Amor, nagu enne vasakult,
nüüd paremalt, heakskiiduks.
Nüüd, heast endest lähtunud,
armastavad ja on armastatud vastastikuste hingedega.
Õnnetu Septimius eelistab üht Acmet
Süüriatele ja Britanniatele:
ustav Acme ühesainsas Septimiuses
teeb rõõme ja himusid.
Kes on näinud õnnelikumaid inimesi,
kes õnnistatumat Venust?

Nüüd toob kevad tagasi leiged soojad,
nüüd vaikib pööripäevataeva raev
Zephyri meeldivate tuulte käes.
Jätkem maha, Catullus, Früügia väljad
ja lämbe Nikaia viljakas põld:
lennakem Aasia kuulsatesse linnadesse.
Juba vaim, ette värisedes, ihkab rännata,
juba rõõmsad jalad kihelevad reisiihast.
Oo armsad kaaslaste kogunemised, jääge terveks,
keda koos kodust kaugele teele läinuina
mitmesugused erinevad teed tagasi kannavad.

Porcius ja Socration, Piso kaks
vasakut kätt, maailma sügelus ja nälg,
kas teid eelistas too ümberlõigatud Priapus
mu Veraniolusele ja Fabullusele?
Kas teie peate rikkalikke pidusööke
toretsevalt keset päeva? Mu kaaslased
otsivad ristteel õhtusöögikutseid?

Su mesimagusaid silmi, Iuventius,
kui keegi laseks mul lakkamata suudelda,
suudleksin kuni kolmsada tuhat korda,
ega paistaks mulle iial küllalt saavat,
isegi kui meie suudlemise vili oleks
tihedam kui kuivad viljapead.

Kõnekaim Romuluse järeltulijaist,
kui palju neid on ja oli, Marcus Tullius,
ja kui palju neid tuleb muudel aastatel,
suurimad tänud sulle Catullus
avaldab, halvim kõigist poeetidest,
sedavõrd halvim kõigist poeetidest,
kuivõrd sina parim kõigist patroonidest.

Eile, Licinius, jõude olles
mängisime palju mu tahvlitel,
nagu kokku lepitud, olles peenutsejad.
Kumbki meist, kirjutades värsikesi,
mängis kord ühes, kord teises mõõdus,
vastates vastastikku nalja ja veini keskel.
Ja sealt läksin ära, sinu veetlusest,
Licinius, ja teravmeelsusest süttinuna,
nii et ei toit toonud mulle, õnnetule, rõõmu,
ega uni katnud rahuga silmakesi,
vaid taltsutamatuna märatsedes lamasin voodis
igatsedes näha valgust,
et sinuga rääkida ja koos olla.
Aga pärast seda, kui vaevast väsinud liikmed
poolsurnuina asemel lebasid,
tegin sulle, armas, selle luuletuse,
millest sa näeksid mu valu.
Nüüd ära ole ülbe, ja meie palvet,
palume, ära põlga, silmatera,
et Nemesis ei nõuaks sinult karistust.
Ta on äge jumalanna: hoidu teda haavamast.

Tema paistab mulle jumalaga võrdne,
tema, kui tohib öelda, jumalaid ületav,
kes su vastas istudes ikka ja jälle
vaatab sind ja kuuleb
magusalt naermas, mis mult õnnetult võtab
kõik meeled: sest niipea kui sind,
Lesbia, silmasin, ei jää mulle midagi,
vaid keel tardub, õrn leek
voolab liikmete alla, oma kohinaga
kumisevad kõrvad, kaksikööga
kaetakse silmad.
Jõudeolek, Catullus, on sulle kahjulik:
jõudeolekus sa hõiskad ja pillerkaaritad liialt.
Jõudeolek on varem nii kuningaid kui õnnistatud
linnu hukka saatnud.

Mis on, Catullus? Miks viivitad surra?
Kuruuli-toolil istub sõlmeline Nonius,
konsuliameti pärast oli end ette vandunud Vatinius:
mis on, Catullus? Miks viivitad surra?

Naersin äsja kedagi rahvahulgast,
kes, kui mu Calvus oli imepäraselt
Vatiniuse süüteod lahti seletanud,
imestades ütles, käsi tõstes:
"Suured jumalad, kõnekas mehetobu!"

Otho pea on väga tilluke,
jalad maakad ja poolpestud,
peen ja kerge on Libo peer,
kui mitte kõik, tahaksin, et sulle ei meeldiks
ja Fuficiusele, ülekeedetud raugale;
sa vihastad taas mu süütute
jaambide peale, ainus väejuht.

Palume, kui juhtumisi pole tülikas,
näita, kus on su pimedad varjupaigad.
Otsisime sind Väljal, väiksemal,
sind tsirkuses, sind kõigis raamatupoodides,
sind kõrgeima Jupiteri pühitsetud templis.
Suure Pompeiuse sammaskäigus samal ajal
haarasin, sõber, kõiki naisukesi,
keda ma nägin ometi rahulike nägudega.
Nõnda ma neilt nõudsingi:
"Camerius mulle, te pahad tüdrukud!"
Keegi ütles, paljast rinda paljastades:
"Ennäe, siin ta peidab end roosade nibude vahel."
Aga sind kanda on juba Heraklese vaev:
kui mind kujutataks tolleks Kreeta valvuriks,
kui mind kantaks Pegasuse lennul,
kui oleksin Ladas või tiibjalgne Perseus,
kui Rhesuse lumivalged ja nobedad kaksikrakendid:
lisa siia sulgjalgsed ja lendavad,
ja nõua ühtlasi tuulte jooksu,
keda seotuina, Camerius, mulle annaksid:
ometi väsinuna kõigist üdidest
ja paljudest väsimustest ära söödud
oleksin ma, sind, sõber, otsides.
Kas nii suure uhkusega ennast eitad, sõber?
Ütle meile, kus sa hakkad olema, lausu
julgesti, usalda, anna end valguse kätte.
Kas sind hoiavad nüüd piimjad tüdrukud?
Kui sa hoiad keelt suletud suus,
viskad ära kõik armastuse viljad:
sõnakas Venus rõõmustab jutust.
Või kui tahad, võid suulae sulgeda,
kui vaid oled tõelise armastuse osaline.

Oo naljakas asi, Cato, ja lõbus,
ja väärt su kõrvu ja su naeru.
Naera, mis iganes sa armastad Catullust, Cato:
asi on naljakas ja liiga lõbus.
Tabasin äsja tüdruku poisikest
tema kallal töllamas: teda ma, kui Dionele meeldib,
oma jäigaga oda asemel maha lõin.

Kenasti sobivad häbematud lõbupoisid,
Mamurra ja pederast Caesar.
Ega ime: võrdsed plekid mõlemal,
üks linnast, teine Formiast,
sisse pressitud, jäävad püsima, ei pesta maha:
haiged ühtviisi, kaksikud mõlemad,
ühes voodikeses, mõlemad õpetatukesed,
üks pole teisest ahnem abielurikkuja,
rivaalid-kaaslased tüdrukukeste juures.
Kenasti sobivad häbematud lõbupoisid.

Caelius, meie Lesbia, see Lesbia,
too Lesbia, keda Catullus üksinda
rohkem kui end ja kõiki omi armastas,
nüüd ristteedel ja põiktänavais
koorib suuremeelse Remuse järeltulijaid.

Bononia Rufa imeb Rufulust,
Menenius’e naine, keda te sageli surnuaedadel
nägite haaramas tuleriidalt õhtusööki,
kui ta veeretatud tulest põgenevat leiba jälitades
poolpöetud tuleriidapõletaja poolt peksti.

Kas sünnitas sind lõvinaine Liibüa mägedes
või Skylla, alakeha alaosast haukuv,
nii kalgi ja jälgi meelega,
et sa põlgaksid palujahäält
äärmises hädas, ah liiga metsiku südamega?

Oo Heliconi künka elanik,
Urania sugu,
kes röövid õrna neitsi
mehele, oo Hymenaeus Hymen,
oo Hymen Hymenaeus,
ehi oimud õitega,
magusalt lõhnava majoraani omadega,
võta pruudiloor, tule rõõmsana siia,
siia tule, kandes lumivalgel
jalal kollast kinga,
ja rõõmsa päeva poolt äratatuna,
lauldes pulmalaule
heliseva häälega,
tao jalgadega maad, käega
vibuta männitõrvikut.
Sest Vinia Manliusele,
nagu Idaliumi asustav
Venus tuli früügia
kohtuniku ette, abiellub hea
neitsi hea endega,
nagu õierohkete okstega
hiilgav Aasia mürt,
mida hamadrüaad-jumalannad
endale mänguks kastevees
toidavad.
Seepärast tule, suundudes siia,
jäta maha Thespia
kalju Aoonia koopad,
mida ülalt kastab
jahutav nümf Aganippe,
ja kutsu koju perenaine,
uut abikaasat ihkav,
sidudes ta meele armastusega,
nagu sitke luuderohi siia ja sinna
eksides puud põimib.
Ja teie samuti ühtlasi,
puutumatud neitsid, kellele saabub
samasugune päev, laulge
kooskõlas: oo Hymenaeus Hymen,
oo Hymen Hymenaeus.
Et ta meelsamini, kuuldes
end oma ülesandele kutsutavat,
suunduks siia,
hea Venuse juht, hea
armastuse ühendaja.
Millist jumalat peaksid murelikud
armastajad rohkem otsima?
Millist taevalist austavad
inimesed enam? Oo Hymenaeus Hymen,
oo Hymen Hymenaeus.
Sind hüüab appi väriseja vanem,
sinule lahtised neitsid
vöökese alt rüü,
sind kartes püüab ihaldava
kõrvaga uus abikaasa.
Sina ise annad metsikule noorele
kätte õitseva tütarlapse
ta ema rüpest,
oo Hymenaeus Hymen,
oo Hymen Hymenaeus.
Ilma sinuta ei suuda Venus
saada ühtki hüve, mida
hea kuulsus kiidaks: aga suudab,
kui sina tahad. Kes selle jumalaga
julgeks end võrrelda?
Ükski maja ei suuda ilma sinuta
lapsi anda, ega vanem
soole toetuda: aga suudab,
kui sina tahad. Kes selle jumalaga
julgeks end võrrelda?
Maa, mis on ilma su pühade
riitusteta, ei suuda anda
kaitsjaid oma piiridele: aga suudab,
kui sina tahad. Kes selle jumalaga
julgeks end võrrelda?
Avage ukseriivid,
neitsi on kohal. Kas näed, kuidas tõrvikud
raputavad säravaid leeke?
Üllas häbelikkus viivitab:
keda ometi enam kuulates
ta nutab, et minna on tarvis.
Lakka nutmast. Sul pole, Au-
runculeia, ohtu,
et mõni kaunim naine
oleks näinud eredat päeva
Ookeanist tulemas.
Selline seisab tavaliselt
rikka isanda kirevas
aiakeses hüatsindiõis.
Aga sa viivitad, päev lahkub:
astu välja, uus pruut.
Astu välja, uus pruut, kui
juba paistab õige, ja kuula
meie sõnu. Vaata, kuidas tõrvikud
raputavad kuldseid leeke:
astu välja, uus pruut.
Sinu mees, kes pole kerglane
ega pahale abielurikkujale andunud,
häbiväärseid pahesid taga ajades,
ei taha su õrnadest
nibudest eemal magada,
vaid nagu painduv viinapuu
põimib lähedalseisvaid puid,
põimub ta sinu
embusesse. Aga päev lahkub:
astu välja, uus pruut.
Oo abieluase, mis kõigile...
voodi valgel jalal,
millised rõõmud tulevad
su peremehele, mida ta naudiks
rändaval ööl, mida keskpäeval!
Aga päev lahkub:
astu välja, uus pruut.
Tõstke, oo poisid, tõrvikud:
näen pruudiloori tulemas.
Minge, laulge kooskõlas:
oo Hymen Hymenaeus io,
oo Hymen Hymenaeus.
Ärgu jäägu kauaks vaiki
jultunud fesken-nali,
ega keelaku poistele pähkleid
armupoiss, kuuldes isanda
mahajäetud armastust.
Anna pähklid poistele, tegevusetu
armupoiss: küllalt kaua
oled pähklitega mänginud: nüüd
meeldib teenida Talasiust.
Armupoiss, anna pähklid.
Sulle tundusid räpased taluperenaised,
armupoiss, täna ja eile:
nüüd niidab juuksur
su näo. Õnnetu, ah õnnetu
armupoiss, anna pähklid.
Öeldakse, et sa vaevu hoidud,
lõhnaõliga võitud peigmees,
oma karvututest poistest: aga hoidu.
Oo Hymen Hymenaeus io,
oo Hymen Hymenaeus.
Teame, et sulle olid teada
vaid need lõbud, mis lubatud: aga abielumehele
needsamad pole lubatud.
Oo Hymen Hymenaeus io,
oo Hymen Hymenaeus.
Pruut, ka sina, mida su
mees soovib, hoidu keelamast,
et ta ei läheks mujalt otsima.
Oo Hymen Hymenaeus io,
oo Hymen Hymenaeus.
Ennäe, kui vägev ja
õnnistatud on su mehe koda:
las see teenib sind lakkamata
(oo Hymen Hymenaeus io,
oo Hymen Hymenaeus),
kuni väriseva oimu liigutav
hall raugaiga
kõigele kõiges noogutab.
Oo Hymen Hymenaeus io,
oo Hymen Hymenaeus.
Kanna hea endega üle läve
kuldsed jalad,
ja astu sisse siledast uksest.
Oo Hymen Hymenaeus io,
oo Hymen Hymenaeus.
Vaata, kuidas su mees üksi
lamades tüürose sängil
tervenisti sinu poole kaldub.
Oo Hymen Hymenaeus io,
oo Hymen Hymenaeus.
Temal ei põle vähem kui sinul
sisimas rinnas
leek, vaid sügavamalgi.
Oo Hymen Hymenaeus io,
oo Hymen Hymenaeus.
Lase lahti tütarlapse siledast
käsivarrest, sina purpurääristatud poiss:
mingu ta nüüd mehe asemele.
Oo Hymen Hymenaeus io,
oo Hymen Hymenaeus.
Oo head, vanadele meestele
hästi tuntud naised,
seadke tütarlaps paika.
Oo Hymen Hymenaeus io,
oo Hymen Hymenaeus.
Nüüd võid tulla, peigmees:
su naine on magamiskambris,
õitsva näoga hiilgav
nagu valge kummel
või kollane moon.
Aga, peigmees, (nii tõesti aidaku
mind taevalised) sa pole sugugi
vähem kaunis, ega põlga sind
Venus. Aga päev lahkub:
mine, ära viivita.
Sa ei viivitanud kaua,
juba tuled. Hea Venus
aidaku sind, kuna sa avalikult
ihaldad, mida ihaldad, ega peida
head armastust.
See arvaku enne kokku
Aafrika tolmu ja sätendavate
tähtede arvu, kes tahab
kokku lugeda teie mängu
paljusid tuhandeid.
Mängige, kuidas meeldib, ja peagi
andke lapsi. Ei sobi,
et nii vana nimi oleks
lasteta, vaid samast tüvest
sünnitagu alati uusi.
Tahan, et väike Torquatus
oma ema rüpest
õrnu käsi sirutades
naerataks magusalt isale
poolavatud huultega.
Olgu ta sarnane oma isa
Manliusega ja olgu kõigile
võõrastelegi kergesti äratuntav
ja näidaku oma näoga
ema puhtust.
Selline kiitus ta heast
emast tunnistagu ta sugu õigeks,
nagu Penelope-poeg
Telemachosele jääb ainulaadne
kuulsus ta parimast emast.
Sulgege uksed, neitsid:
oleme küllalt mänginud. Aga teie, head
abikaasad, elage hästi ja
lakkamatus ülesandes rakendage
oma tugevat noorust.

Õhtutäht on käes: noormehed, tõuske: õhtutäht Olymposel
tõstab lõpuks vaevu kaua oodatud tuled.
Nüüd on aeg tõusta, nüüd jätta rasked lauad;
nüüd tuleb neitsi, nüüd lauldakse pulmalaulu.
Hymen, oo Hymenaeus, Hymen, tule, oo Hymenaeus.
Kas näete, neitsid, noormehi? Tõuske neile vastu:
tõesti näitab Öötoobija Oeta tulesid.
Nii see kindlasti on: kas näed, kui nobedasti nad üles kargasid?
Ei kargand nad asjata; nad laulavad seda, mida võita on kohane.
Hymen, oo Hymenaeus, Hymen, tule, oo Hymenaeus.
Ei ole meile, eakaaslased, kerget võidupalmi valmis:
vaadake, kuidas neitsid endamisi läbimõeldut meenutavad.
Ei mõtle nad asjata; neil on midagi meeldejäävat.
Ega ime, sest nad rühmavad sügavalt kogu mõistusega.
Meie oleme jaganud mõtted üht, kõrvad teist teed:
õigusega saame siis lüüa; võit armastab hoolt.
Seepärast pöörake nüüd vähemalt oma meeled sinnapoole:
nad hakkavad kohe laulma, kohe on kohane vastata.
Hymen, oo Hymenaeus, Hymen, tule, oo Hymenaeus.
Õhtutäht, milline julmem tuli taevas liigub?
sina, kes suudad kiskuda tütre ema embusest,
kiskuda ema embusest, mis hoiab tütart kinni,
ja anda leegitsevale noormehele karske tütarlaps.
Mida teevad vaenlased julmemat vallutatud linnas?
Hymen, oo Hymenaeus, Hymen, tule, oo Hymenaeus.
Õhtutäht, milline armsam tuli säramas taevas?
sina, kes oma leegiga kinnitad kihlatud abielud,
mille mehed sõlmisid, mille enne sõlmisid vanemad,
ega ühendand nad enne, kui su kuma tõusis.
Mida antakse jumalailt õnneliku tunni ihaldatavamat?
Hymen, oo Hymenaeus, Hymen, tule, oo Hymenaeus.
Õhtutäht, eakaaslased, viis meilt ühe ära,
sest su saabudes valvab valve alati.
Öösel peituvad vargad, keda sina sageli tagasi tulles,
Õhtutäht, tabad muudetud nimega neidsamu.
Kuid neitsitel meeldib sind teeseldud kaebusega laita.
Mis siis, kui nad laidavad seda, mida vaikival meelel igatsevad?
Hymen, oo Hymenaeus, Hymen, tule, oo Hymenaeus.
Nagu lill sünnib peidus aiaga piiratud aedades,
karjale tundmatu, ühegi adra poolt katkikistumata,
keda hellitavad tuuled, kinnitab päike, kasvatab vihm,
teda ihaldasid paljud poisid, paljud tütarlapsed;
seesama, kui õrn küüs on ta noppinud ja ta on ära õitsenud,
teda ei ihalda ükski poiss, ükski tütarlaps:
nõnda neitsi, kuni jääb puutumatuks, on omastele kallis;
kui ta on rüvetatud kehaga karske õie kaotanud,
ei jää ta poistele armsaks ega tütarlastele kalliks.
Hymen, oo Hymenaeus, Hymen, tule, oo Hymenaeus.
Nagu üksik viinapuu, mis kasvab paljal põllul,
ei tõuse ta kunagi kõrgele, ei kasvata iial magusat viinamarja,
vaid painutades õrna keha alla oma raskuse
juba peaaegu puudutab juurega oma ladvavõsu,
teda ei harind ükski põllumees, ükski härjavärss;
kuid kui seesama on abikaasast jalakaga ühendatud,
teda harisid paljud põllumehed, paljud härjavärsid:
nõnda neitsi, kuni jääb puutumatuks, vananeb harimatuna;
kui ta on õigel ajal saanud võrdse abielu,
on ta mehele kallim ja vanemale vähem vastumeelne.
Ja sina ära võitle sellise abikaasa vastu, neitsi.
Pole õige võidelda selle vastu, kellele isa ise sind andis,
isa ise koos emaga, kellele tuleb kuuletuda.
Neitsilikkus pole täielikult sinu, osalt on see vanemate:
kolmandik isale, kolmandik on antud emale,
vaid kolmandik on sinu. Ära võitle kahe vastu,
kes andsid väimehele oma õigused ühes kaasavaraga.
Hymen, oo Hymenaeus, Hymen, tule, oo Hymenaeus.

Kõrgete merede üle kantud kiirel laeval Attis
kui ta jõudis kiirustava jalaga ihaldes Früügia metsatukka
ja astus jumalanna varjulistesse, metsaga pärjatud paikadesse,
seal märatseva raevust aetuna, meeltes eksleval,
lõikas terava ränikiviga endalt maha kubeme koorma.
Ja nii kui ta tundis, et ta liikmed on jäänud meheta,
veel värske verega maapinda määrides,
haaras ta kiirustades lumivalgete kätega kerge trummi,
trummi, Cybele pasuna, sinu, ema, pühitsused,
ja raputades õrnade sõrmedega härjanaha õõnsat pinda
hakkas ta värisedes oma kaaslastele nõnda laulma:
Tulge, minge kõrgetesse, Gallad, Cybele metsadesse üheskoos,
üheskoos minge, Dindymene emanda ekslev kari,
teie, kes võõraid paiku otsides nagu pagulased
minu õpetust järgides, mind juhiks võttes, mu kaaslased,
talusite kihutavat merevoogu ja mere raevu
ja mehetustasite oma keha liigsest vihast Veenuse vastu,
rõõmustage emanda meelt kiirete uitrännakutega.
Aeglane viivitus taganegu meelest; üheskoos minge, järgnege
Cybele Früügia kotta, jumalanna Früügia metsadesse,
kus kõlab taldrikute hääl, kus trummid mürisevad,
kus Früügia flöödimängija puhub kõveral pillil raskelt,
kus luuderohupärjaga menaadid vägisi loobivad päid,
kus nad pühi pühitsusi teravate ulgumistega peavad,
kus tavatseb see jumalanna ekslev salk lennelda,
kuhu meil sobib kiirete tantsuhüpetega tõtata.
Niipea kui Attis, valenaine, seda kaaslastele oli laulnud,
pühasalk äkki väristavate keeltega ulub,
kerge trumm möirgab vastu, õõnsad taldrikud kõlisevad,
roheliselle Idale tõttab kiire koor kärmel jalal.
Raevunult, hingeldades, ekseldes sammub Attis, hinge välja ajades,
trummiga saadetud, läbi varjuliste metsade juht,
nagu taltsutamata mullikas, kes väldib ikke koormat:
kärmed Gallad järgnevad kiirejalgsele juhile.
Ja nii, kui nad jõudsid väsinukestena Cybele kotta,
liigsest vaevast haaravad nad und ilma Cerese leivata.
Loid uni katab neil raugeva nõrkusega silmad:
pehmes rahus lahkub meele metsik raev.
Kuid kui kuldse palgega Päike kiirgavate silmadega
valgustas heledat taevast, kõva maapinda, metsikut merd,
ja ajas öö varjud minema erksate kabjaliste ratsudega,
siis Uni põgenedes lahkus kärmelt ärganud Attisest:
teda võttis vastu jumalanna Pasithea väriseva rüppe.
Nõnda pehmest unest, kiiresti, ilma raevuta,
niipea kui Attis oma südames oma tegusid taas mõtles,
ja selge meelega nägi, mille ta oli kaotanud ja kus ta on,
kihava meelega suundus ta taas tagasi rannale.
Seal avaraid meresid vaadates pisaraist silmadega
pöördus ta kurvalt kodumaa poole nõnda haleda häälega:
Kodumaa, oo minu looja, kodumaa, oo minu sünnitaja,
keda ma, õnnetu, maha jättes, nagu isandaid põgenevad
sulased, viisin oma sammu Ida metsadesse,
et olla lume ja metsloomade külmade lautade juures
ja külastada raevunult kõiki nende peidupaiku,
kus küll või millistes paigus arvan sind asuvat, kodumaa?
Silmatera ise ihkab suunata pilku sinu poole,
kuni meel on lühikest aega vaba metsikust raevust.
Kas mind, kodust kaugele viiduna, kantakse siia metsadesse?
Kas jään ma eemale kodumaast, varast, sõpradest, vanematest?
Kas jään eemale turult, maadlusväljakult, staadionist ja võimlaist?
Õnnetu, ah õnnetu, tuleb kaevata ikka ja jälle, mu hing.
Sest mis liik kuju on olemas, mida ma poleks läbi käinud?
Mina naine, mina noormees, mina nooruk, mina poiss,
mina olin võimla õis, mina olin õli au:
minu jaoks olid uksed täis rahvast, minu jaoks läved soojad,
minu jaoks oli maja õiepärgadega ehitud,
kui mul tuli päikesetõusul magamiskamber maha jätta.
Kas mind nüüd kutsutakse jumalate teenijaks ja Cybele orjaks?
Kas mina olen menaad, mina osa iseendast, mina sigimatu mees?
Kas mina asustan rohelise Ida külmi, lumega kaetud paiku?
Kas mina elan oma elu Früügia kõrgete tippude all,
kus metsas elav emahirv, kus metsas hulkuv metssiga?
Juba, juba valutab, mida ma tegin, juba, juba kahetsen.
Kui roosadelt huultelt see hüüd kärmelt lahkus
viies jumalate mõlemasse kõrva uue sõnumi,
siis Cybele, päästes lahti lõvide ühendatud ikke,
ja aetates karja vasakpoolset vaenlast, kõneleb nõnda:
Tule nüüd, ütleb ta, mine, metsik, mine, tee, et teda raev aetaks,
tee, et ta raevuhoos kannaks end tagasi metsadesse,
tema, kes liiga vabalt ihkab põgeneda mu käskude eest.
Mine, peksa sabaga oma selga, kannata oma piitsahoope,
tee, et kõik paigad kajaksid möiratavast mürinast,
raputa metsikult lihaselisel kaelal punakat lakka.
Nii lausub ähvardav Cybele ja päästab käega ikke lahti.
Metsik lõvi ise ennast ergutades õhutab end meeles raevukaks,
sammub, möirgab, murrab võsu ekslleva jalaga.
Kuid kui ta jõudis valendava ranniku niisketesse paikadesse
ja nägi õrna Attist mere marmorja pinna lähedal,
sööstab peale: too meeletu põgeneb metsikutesse metsadesse:
seal oli ta kogu ülejäänud eluaja orjatar.
Suur jumalanna, jumalanna Cybele, jumalanna Dindymuse emand,
kaugel mu kodust olgu kogu su raev, emand:
teisi aja hulluks, teisi aja marru.

Kunagi Pelioni tipul sündinud männid
olevat ujunud läbi Neptunuse selgete vetevoogude
Phasise laineteni ja Aeetese piirideni,
kui valitud noormehed, Argose nooruse tugisambad,
ihates kolhislastelt röövida kuldset lambanahka
julgesid kihutada üle soolaste madalike kiirel laeval,
pühkides siniseid tasandikke kuuselaudsete aerulabadega.
Jumalanna, kes hoiab neile linnade kõrgeimaid kantse,
valmistas ise kerge tuulepuhanguga lendleva sõiduki,
ühendades männise põiminguga kõveraks kiiluks.
See laev tutvustas oma teekonnaga esimesena Amphitritet.
Niipea kui see ninaga oli lõiganud tuulise mere lahti
ja aerutamisest keerutatud laine vahust valgeks läks,
kerkisid mere valendavast keerisest esile näod,
mere Nereidid seda imet imestamas.
Sel, kui ühelgi teisel, päeval nägid surelikud
oma silmadega paljastatud kehaga mere nümfe
rinnuni kõrguvat halli keerisest.
Siis olevat Peleus süttinud armastusest Thetise vastu,
siis ei põlanud Thetis inimlikke pulmi,
siis mõistis isa ise, et Peleus tuleb Thetisega paari panna.
Oo liiga ihaldatud ajastute ajal sündinud
kangelased, tervitus teile, jumalate sugu, oo emade hea
järelsugu, tervitus teile taas.
Teid ma sageli oma, teid lauluga hüüan,
ja eriti sind, õnnelike pulmatõrvikutega ülendatud
Thessaalia tugisammas Peleus, kellele Jupiter ise,
ise jumalate sünnitaja loovutas oma armastatu.
Kas sind hoidis kauneim Thetis, Nereuse tütar?
Kas Tethys lubas sul naiseks võtta oma lapselapse
ja Oceanus, kes merega ümbritseb kogu maakera?
Niipea kui ihaldatud päevad, kui aeg oli täis,
saabusid, täidab kogu Thessaalia kokkutulekul kodu,
palee täitub rõõmustava rahvahulgaga:
toovad enda ees kingitusi, näol kuulutavad rõõmu.
Cieros jäetakse maha, lahkutakse Phthiotia Tempest
ja Crannoni kodudest ning Larissa müüridest,
kogunetakse Pharsalosse, täidetakse Pharsalose kojad.
Keegi ei hari põlde, härjavärsside kaelad lähevad pehmeks,
madalat viinamäge ei puhastata kõverate rehadega,
härg ei kisu mulda allasuunatud sahaga,
oksalõikajate sirp ei hõrenda puu varju,
räpane rooste ründab mahajäetud atru.
Kuid tema enda eluase, kus iganes rikkalik
palee taandub, sätendab hiilgavast kullast ja hõbedast.
Elevandiluu valendab troonidel, karikad läigivad laual,
kogu maja rõõmustab, hiilgav kuninglikust aardest.
Kuid jumalanna pulmasänger seatakse
keset saali, mis India elevandiluust lihvituna
kaetud roosa merikarbivärviga toonitud purpuriga.
See kate, kaunistatud muistsete inimeste kujudega,
näitab imepärase kunstiga kangelaste vaprusi.
Sest vaadates Dia lainekohisevalt rannalt
jälgib Ariadne Theseust, kes kiire laevastikuga eemaldub,
kandes südames taltsutamatut raevu,
ega usu veel, et ta näeb seda, mida ta näeb,
kuna ta, äsja petlikust unest äratatud,
näeb end mahajäetuna, õnnetuna tühjal liival.
Kuid unustav noormees põgenedes tõukab aerudega vett,
jättes oma tühjad tõotused tuulisele tormile.
Keda Minose tütar kaugelt merevetikailt kurbade silmadega,
nagu bakhandi kivikuju, jälgib, oh häda,
jälgib ja kõigub murede suurtes lainetes,
ei hoia enam blondil peal peent pärga,
ei ole kerge rüüga kaetud varjatud rinda,
ei ole sileda rinnasidemega köidetud piimvalgeid rindu,
kõik need, mis kogu kehalt maha libisenud, siin-seal
ta enda jalge ees soolaveelained mänglesid.
Nõnda ei hoolinud ta siis pärjast ega hõljuvast rüüst,
vaid kogu südamest, Theseus, sinu külge,
kogu hingega, kogu meelega hukkununa klammerdus.
Ah õnnetu, keda lakkamatute kannatustega hulluks ajas
Erycina, külvates rinda okkalisi muresid
sel ajal, sellest hetkest, mil metsik Theseus,
lahkunud Piräuse kõverailt rannailt,
jõudis ülekohtuse kuninga Gortyni kodadesse.
Sest räägitakse, et kunagi julma katku poolt sunnitud
maksma karistust Androgeose tapmise eest,
tavatses Cecropia linn anda valitud noormehi
ja neitsite au söögiks Minotaurusele.
Kui nende hädade all kitsad müürid kannatasid,
otsustas Theseus ise oma keha kallite Ateenade eest
pigem ohvriks tuua, kui et niisugused
Cecropia surmad, mis polnud surmad, Kreetasse viidaks.
Ja nõnda kergele laevale toetudes ning leebete tuultega
jõudis ta suuremeelse Minose ja ta uhkete eluasemeteni.
Niipea kui teda ihaldava pilguga silmas kuninglik
neitsi, keda magusaid lõhnu õhkav karske
säng ema pehmes embuses toitis,
nagu Eurotase jõed sünnitavad mürte
või kevadõhk kasvatab kirevaid värve,
ei pööranud ta temalt leegitsevaid
silmi enne, kui oli kogu kehaga leegi haaranud
põhjani ja süttis üleni sügavaimas üdis.
Oh sina, kes halastamatu südamega julmalt õhutad kirge,
püha poiss, kes segad inimeste muredesse rõõme,
ja sina, kes valitsed Golgosid ja lehtset Idaliumi,
millistes lainetes te loopisite süttinud meelega tütarlast,
kes sageli ohkas blondi võõra järele!
Kui suuri hirme kandis ta raugevas südames,
kui sageli läks ta kahvatumaks kulla sära kõrval,
kui, ihates minna metsiku koletise vastu,
Theseus otsis kas surma või kiituse tasu.
Ometi mitte asjata ega jumalaile vastumeelseid kingitusi
tõotades süütas ta vaikival huulel palved.
Sest nagu Tauruse tipul oksi raputava
tamme või käbikandva, higistavakoorelise männi
taltsutamatu tuulispask, tuulepuhanguga puutüve keerutades,
juurib välja (see kaugele juurtega kistud
kummuli langeb, murdes laialt kõike, mis ette jääb),
nõnda paiskas Theseus taltsutatud kehaga metsiku koletise pikali,
kes asjata loopis sarvi tühjadesse tuultesse.
Sealt pööras ta terve nahaga, suure kiitusega, tagasi oma sammu,
juhtides peene lõngaga eksivaid samme,
et labürindi käänakuist väljumas olijat
ei petaks hoone jälgimatu eksitee.
Aga miks ma, esimesest laulust kõrvale kaldunud, veel enam
meenutaksin, kuidas tütar, jättes maha isa palge,
kuidas õe embuse, kuidas viimaks ema embuse,
kes õnnetu, oma tütart ülimalt armastades, rõõmustas,
eelistas neile kõigile Theseuse magusat armastust,
või kuidas ta laevale kantuna jõudis Dia vahusele rannale,
või kuidas teda, kelle silmad uni oli sidunud,
jättis lahkudes maha unustava südamega abikaasa?
Sageli räägitakse, et ta leegitsevas südames marutsedes
valas rinnapõhjast heledakõlalisi hüüde,
ja siis, kurb, ronis järskudele mägedele,
kust ta suunaks pilgu mere avaraisse voogudesse,
siis jooksis vastu väreleva soolavee lainetele,
tõstes paljastatud sääre pehmeid katteid,
ja lausus, kurb, need viimased kaebused,
ajades märjalt suult külmavõitu nuuksatusi:
Kas nõnda, truudusetu, mind isade altarite juurest ära viinud,
truudusetu, jätsid sa mind mahajäetud rannale, Theseus?
Kas nõnda lahkudes, põlanud jumalate väge,
kannad sa, ah unustav, koju needvad valevanded?
Kas miski ei suutnud painutada su julma meele
otsust? Kas sul polnud käepärast mingit armu,
et su halastamatu rind tahaks meie peale halastada?
Kuid mitte selliseid tõotusi ei andnud sa kunagi meelitaval
häälel mulle, mitte seda ei käskinud sa õnnetul loota,
vaid rõõmsat abielu, vaid ihaldatud pulmi:
mille kõik õhutuuled tühjadena laiali kannavad.
Nüüd ärgu ükski naine enam usaldagu vanduvat meest,
ükski ärgu lootku, et mehe kõned on ustavad:
kelle meel, midagi ihates, ihkab seda saada,
ei karda nad midagi vanduda, ei hoia miski tõotamast:
kuid niipea kui ihaldava meele himu on rahuldatud,
ei mäleta nad öeldust midagi, ei hooli valevannetest.
Kindlasti kiskusin ma sind, kes keerlesid keset surmakeeriist,
välja ja otsustasin pigem kaotada oma venna,
kui et sind, petlikku, viimasel hetkel maha jätta:
mille eest antakse mind metsloomadele ja lindudele tükkideks kiskuda
saagiks ega maeta mind surnuna mullaga kaetuna.
Milline emalõvi sünnitas sind üksildase kalju all,
milline meri sülitas su, eostatu, välja vahutavaist lainetest,
milline Syrtis, milline röövellik Scylla, milline avar Charybdis,
sina, kes annad magusa elu eest sellise tasu?
Kui meie abielu polnud sulle südamelähedane,
kuna sa kartsid vana isa karme käske,
oleksid siiski võinud viia mind oma eluasemesse,
et ma sind teeniksin orjatarena meeldival tööl,
silitades su valgeid jalgu selge veega
või katan su aset purpurriidega.
Aga miks ma asjata kaeban mõistmatuile tuultele,
hädast hulluks aetud, tuultele, mis pole ühegi meelega õnnistatud
ega suuda ei kuulda saadetud hääli ega neid vastata?
Tema aga keerleb juba peaaegu keset laineid,
ega paista ühtki surelikku tühjadel merevetikatel.
Nõnda liigagi mõnitades viimasel hetkel julm
saatus ei sallinud meie kaebustele isegi kõrvu.
Kõikvõimas Jupiter, oh oleks vaid algul
Cecropia laevad Knossose randu mitte puudutanud,
ega tallamatule härjale kohutavat maksu viies
petlik meremees Kreetal köit kinni sidunud,
ega see kurjam, peites ilusa välimuse taha julmi
kavatsusi, meie kodus võõrana puhanud!
Sest kuhu ma pöördun? Millisele lootusele hukkununa toetun?
Kas otsin Ida mägesid? Ah, kus mere metsik veelagendik
laia keerisega lahutades meid jagab?
Kas loota isa abi, kelle ma ise maha jätsin,
järgnedes noormehele, kes oli venna verega pritsitud?
Kas lohutan end abikaasa ustava armastusega,
kes põgeneb, painutades keerises visasid aere?
Pealegi: rand ilma ühegi katuseta, üksik saar,
ega avane väljapääs mere ümbritsevate lainete tõttu:
pole mingit põgenemisteed, pole lootust: kõik on tumm,
kõik on mahajäetud, kõik ilmutavad surma.
Ometi ei lähe mu silmad surmas nõrgaks enne,
ega lahku väsinud kehalt meeled,
kui olen reedetuna nõudnud jumalailt õiglast karistust
ja palunud taevaste truudust viimasel tunnil.
Seepärast, teie, kes karistate meeste tegusid kättemaksva nuhtlusega,
Eumeniidid, kelle otsaesist, madujuustega pärjatud,
kannab endas väljahingava rinna viha,
siia, siia tulge, kuulake mu kaebusi,
mida ma, oh õnnetu, sunnitud olen tooma sügavaimast üdist,
abitu, leegitsev, meeletust raevust pime.
Kuna need sünnivad tõeliselt rinnapõhjast,
ärge laske meie leinal tühja kaduda,
vaid millise meelega Theseus mind üksinda maha jättis,
sellise meelega, jumalannad, saatku ta hukka nii end kui omad.
Pärast seda, kui ta kurvast rinnast oli need hüüded valanud
nõudes ärevalt karistust julmade tegude eest,
noogutas taevaste valitseja võitmatu jumaliku tahtega,
millise noogutuse peale maa ja hirmsad
meredki värisesid ja maailm raputas sätendavaid tähti.
Theseus ise aga, meel pimeda uduga
kaetud, laskis unustavast südamest kaduda kõik,
mida ta enne kindla meelega juhistena hoidis,
ega tõstnud kurvale isale magusaid märke,
ei näidanud, et ta tervelt Erechtheuse sadamat näeb.
Sest räägitakse, et kunagi, kui Aegeus usaldas
laevastikuga jumalanna müüre maha jätva poja tuultele,
andis ta noormeest emmates niisugused juhised:
Poeg, mulle ainus, elust palju armsam,
poeg, keda ma olen sunnitud saatma ebakindlaisse ohtudesse,
äsja mulle tagasi antud raugaea äärmises otsas,
kuna minu saatus ja sinu tuline vaprus
kisub sind vastu minu tahtmist minult, kelle nõrgad
silmad pole veel poja kalli kujuga küllastunud,
ei saada ma sind rõõmutsedes rõõmsa südamega,
ega luba sul kanda soodsa saatuse märke,
vaid esmalt toon meelest palju kaebusi,
rüvetades halle juukseid maa ja peale puistatud tolmuga,
siis riputan mustatud purjed ekslevale mastile,
et meie leina ja meie meele põlengut
kajastaks Hispaania roostevärviga tumendatud linane puri.
Kui aga püha Itonose asukas sulle annab,
kes on lubanud kaitsta meie sugu ja Erechtheuse aset,
et sa pritsiksid härja verega oma paremat kätt,
siis tee tõesti nii, et mällu talletatud südamesse
jääksid need juhised elama ja ükski aeg ei kustutaks neid,
et niipea kui su silmad näevad meie küngast,
võtaksid raad igalt poolt maha leinariide
ja keerdunud köied tõstaksid valged purjed,
et neid nii vara kui võimalik nähes ma rõõmsa meelega
ära tunneksin, kui õnnelik aeg su tagasi toob.
Need juhised, mida Theseus enne kindla meelega hoidis,
jätsid teda, nagu tuulepuhangust aetud pilved
jätavad lumise mäe õhulise tipu.
Kuid isa, kui ta kõrgeimalt kantsilt vaatas välja
kulutades ärevaid silmi lakkamatuis pisarais,
niipea kui ta nägi paisunud purje riiet,
heitis ta end pea ees kaljude tipust alla,
uskudes, et Theseus on halastamatu saatuse käes hukkunud.
Nõnda astus metsik Theseus leinasesse isakoju,
surmast tulvil, ja sai ise sellesama leina,
mille ta unustava meelega Minose tütrele oli valmistanud.
Tema aga, kurb, silmitses eemalduvat laeva
ja veeretas haavatud hinges paljusid muresid.
Kuid teiselt poolt lendles õitsev Iacchus
koos satüüride pühasalga ja Nysas sündinud sileenidega
sind otsides, Ariadne, ja su armastusest süttinud.
Nemad siis, virgunult, siin-seal, hullunud meelega märatsesid,
"euhoe" hõisates, "euhoe" päid painutades.
Osa neist raputas kaetud otsaga türsusekeppe,
osa loopis lõhkirebitud härjavärsi liikmeid,
osa vöötas end väänlevate madudega,
osa pühitses õõnsates korvides varjatud müsteeriume,
müsteeriume, mida pühitsematud asjata ihkavad kuulda,
teised peksid kõrgele tõstetud pihkudega trumme
või tekitasid siledast pronksist peeni kõlinaid,
paljudel sarved puhusid kähedaid mürinaid
ja barbaarne flööt kriuksus hirmsat viisi.
Selliste kujudega uhkelt kaunistatud kate
ümbritses aset ja kattis seda oma rüüga.
Pärast seda, kui Thessaalia noorus, seda ihaldes vaadates,
oli täis saanud, hakkasid nad pühadele jumalaile teed andma.
Siin, nagu hommikuse puhanguga tüünt merd
karvustades Zephyros õhutab kaldu langevaid laineid
koidu tõustes, eksleva päikese lävel,
mis algul aeglaselt, leebe puhangu peale liikuma pandud,
edenevad ja kõlavad kergelt naeru laksatustega,
siis tuule kasvades sagenevad üha enam
ja kaugelt ujudes helgivad purpurses valguses,
nõnda siis, jättes maha eeskoja kuninglikud kojad,
lahkusid nad igaüks oma teed ekslleva jalaga.
Pärast nende lahkumist saabus esimesena Pelioni tipult
Chiron, kandes metsaandeid:
sest kõik lilled, mida kannavad väljad, mida Thessaalia
maa suurte mägede peal sünnitab, mida jõevoogude ääres
kasvatab sooja Favoniuse viljakas õhk,
need tõi ta ise, kirevaisse pärgadesse põimituna,
millest hellitatud maja naeratas armsast lõhnast.
Otsekohe on kohal Peneus, jättes rohetava Tempe,
Tempe, mida ümbritsevad üleulatuvad metsad,
jättes selle Doora najaadidele nende tantsudes tähistada,
mitte tühja käega: sest ta tõi juurtega välja kistud kõrged
pöögid ja sirge tüvega sihvakad loorberid,
mitte ilma noogutava plaatanita ega painduva,
leegis hukkunud Phaethoni õeta ja õhulise küpressita.
Need seadis ta ümber eluaseme laialt põimituna,
et eeskoda haljendaks pehme lehestikuga kaetuna.
Tema järel tuleb teravmeelse südamega Prometheus,
kandes vana karistuse pleekinud jälgi,
mille ta kunagi, liikmed ahelaga kalju külge seotud,
lunastas, rippudes järskudelt tippudelt.
Siis tuli jumalate isa oma püha abikaasa ja lastega,
jättes sinu, Phoebus, üksi taevasse
ja ühtlasi su kaksikõe, Idruse mägede asukanna:
sest sinuga võrdselt põlgas ka õde Peleust
ega tahtnud tähistada Thetise pulmatõrvikuid.
Pärast seda, kui nad olid lumivalgetel istmetel liikmed painutanud,
kaeti lauad rikkalikult mitmesuguse roaga,
sellal kui Parkad, raputades keha nõtra liigutusega,
hakkasid lausuma tõtkõnelevaid laule.
Neil ümbritses värisevat keha igalt poolt riie,
valge, mis purpurse äärega kattis pahkluid,
kuid roosad paelad istusid lumivalgel peal,
ja käed tegid tavakohaselt igavest tööd.
Vasak käsi hoidis pehme villaga kaetud koonalt,
parem käsi siis kergelt lõngu välja tõmmates ülespoole
sõrmedega vormis neid, siis allasuunatud pöidlal keerutades
pööras tasakaalustatud värtnat sileda keerlemisega,
ja nõnda hammastega näpistades tasandas alati tööd,
ja hammustatud villakiud jäid kuivavõitu huulte külge,
mis enne olid siledast lõngast välja ulatunud.
Jalge ees aga hoidsid valendava villa pehmeid
villahelbeid punutud korvikesed.
Nemad siis, villa kraasides, heledakõlalise häälega
valasid jumaliku lauluga niisugused ettekuulutused,
lauluga, mida hiljem ükski ajastu ei süüdista pettuses:
Oo suurte vaprustega kasvav erakordne au,
Emaathia võimu kaitse, kuulsaim oma poja poolest,
võta vastu, mida õed sulle rõõmsal päeval avaldavad,
tõtkõneleva ennustuse. Kuid teie, kes saatust järgite,
jookske, tõmmates koelõngu, jookske, värtnad.
Sulle saabub juba, tuues abikaasadele ihaldatu,
Õhtutäht, saabub soodsa tähega abikaasa,
kes su meele üle valab hingepainutava armastusega
ja valmistub sinuga ühendama raugeid uinakuid,
pannes sileda käsivarre tugeva kaela alla.
Jookske, tõmmates koelõngu, jookske, värtnad.
Ükski maja pole iial katnud selliseid armastusi,
ükski armastus pole sellise liiduga ühendanud armastajaid,
nagu on Thetisel, nagu on üksmeel Peleusel.
Jookske, tõmmates koelõngu, jookske, värtnad.
Teile sünnib hirmutundmatu Achilleus,
vaenlastele mitte selja, vaid vapra rinna poolest tuntud,
kes väga sageli võidukalt eksleva jooksuvõistlusel
ületab kiire emahirve leegitsevaid jälgi.
Jookske, tõmmates koelõngu, jookske, värtnad.
Temaga ei võrdle end sõjas ükski kangelane,
kui Früügia väljad voolavad Teukri verest
ja Trooja müüre pika sõjaga piirates
laastab neid valevanduja Pelopsi kolmas pärija.
Jookske, tõmmates koelõngu, jookske, värtnad.
Tema erakordseid vaprusi ja kuulsaid tegusid
tunnistavad sageli emad oma poegade matustel,
kui nad harimata juuksed hallilt pealt lahti päästavad
ja löövad nõrkade pihkudega laiguliseks lõdvad rinnad.
Jookske, tõmmates koelõngu, jookske, värtnad.
Sest nagu lõikaja, kes tihedaid viljapäid ette lõigates
kõrvetava päikese all niidab kollendavaid põlde,
nii paiskab ta troojalaste kehad vaenuliku rauaga pikali.
Jookske, tõmmates koelõngu, jookske, värtnad.
Ta suurte vapruste tunnistajaks saab Skamandrose vesi,
mis siin-seal kiiresse Hellespontosse valgub,
mille teed tapetud kehade kuhjadega kitsendades
soojendab ta segatud verega sügavaid jõgesid.
Jookske, tõmmates koelõngu, jookske, värtnad.
Lõpuks saab tunnistajaks ka surmale antud saak,
kui kõrgele kuhilasse kokku kuhjatud ümar hauakääbas
võtab vastu tapetud neitsi lumivalged liikmed.
Jookske, tõmmates koelõngu, jookske, värtnad.
Sest niipea kui saatus annab väsinud ahhaialastele võimaluse
päästa lahti Dardaania linna Neptunuse köidikud,
niisutatakse kõrgeid haudu Polyxena verega,
kes, nagu kaheteralise raua alla vajuv ohvriloom,
heidab painutatud põlvel maha tükeldatud keha.
Jookske, tõmmates koelõngu, jookske, värtnad.
Seepärast ühendage ihaldatud hinge armastused.
Võtku abikaasa õnneliku liiduga vastu jumalanna,
antagu juba ammu ihaldavale peigmehele pruut.
Jookske, tõmmates koelõngu, jookske, värtnad.
Teda ei suuda amm, kes koidu valgel tagasi tuleb,
eilse lõngaga kaela ümbert mõõta,
(jookske, tõmmates koelõngu, jookske, värtnad),
ega ärev ema, kurb lahkmeelse tütre pärast,
kes üksinda magab, kaota lootust kallitele lapselastele.
Jookske, tõmmates koelõngu, jookske, värtnad.
Selliseid õnnelikke ettekuulutusi kunagi Peleusele
laulsid Parkad jumaliku rinnaga.
Sest muiste tavatsesid taevaelanikud ihuüksi ilmuda
kangelaste puhastesse kodudesse ja end näidata surelikkude hulgale,
kui vagadust polnud veel põlatud.
Sageli nägi jumalate isa oma säraval templis,
kui iga-aastased pühad olid pidupäevadega saabunud,
kuidas maha vajus maapinnale sada härga.
Sageli ajas ekslev Liber Parnassose kõrgeimalt tipult
tüiaade, kes lahtiste juustega hõiskasid "euhoe",
kui delfilased kogu linnast võidu tormates
võtsid rõõmsalt jumala vastu suitsuvate altaritega.
Sageli surmatoovas sõjatapluses Mavors
või kiire Tritoni emand või Rhamnuse neitsi
innustas ihuüksi relvastatud inimhulki.
Kuid pärast seda, kui maa oli kohutavast kuriteost läbi imbunud
ja kõik olid ihaldavast meelest õigluse minema ajanud,
vennad kastsid käed vennaverre,
poeg lakkas leinamast surnud vanemaid,
isa ihkas oma noore poja surma,
et takistamatult nautida abiellumata võõrasema õit,
teadmatule pojale end alla heites, jumalatu ema,
jumalatu, ei kartnud kuriteoga teotada esivanemate jumalaid,
kõik lubatu ja lubamatu, kurja raevuga segatud,
pööras meist eemale jumalate õiglase meele.
Seepärast ei väärista nad enam selliseid kogunemisi külastada
ega luba end puudutada selges päevavalguses.

Ehkki mind, lakkamatust valust nõrgestatut, mure
kutsub eemale õpetatud neitsitelt, Hortalus,
ega suuda mu hingemeel esile tuua muusade magusaid vilju,
nii suurte hädade seas ta ise kõigub, —
sest hiljuti mu venna kahvatut jalga
pesi Lethe keerise voolav laine,
keda Trooja maa Rhoiteioni ranna all
meie silmilt röövituna muljub enda alla.
Iial ei näe ma sind enam, vend, elust armsam,
edaspidi: aga kindlasti armastan sind alati,
laulan alati su surmast kurbi laule,
niisuguseid, nagu okste tihedas varjus laulab
Daulise lind, oiates hukkunud Itylose saatust, —
kuid ometi nii suures leinas, Hortalus, saadan
sulle need Battiadese tõlgitud laulud,
et sa ei arvaks, et su sõnad, asjata ekslevaile tuultele usaldatud,
oleksid juhtumisi mu meelest välja voolanud,
nagu peigmehe salajaseks kingiks saadetud õun
veereb välja neitsi karskest põuest,
mille õnnetu unustaja pehme rüü alla peitis,
ja mis, kui ta ema saabudes püsti kargab, välja pudeneb;
ja see veereb pea ees alla mööda kallakut,
talle aga tõuseb kurvale palgele süüteadlik puna.

Tema, kes uuris läbi suure maailma kõik valgused,
kes sai teada tähtede tõusud ja loojangud,
kuidas kiire päikese leegitsev sära tumeneb,
kuidas tähed taanduvad kindlail aegadel,
kuidas Trivia, salaja Latmose kaljude alla saadetuna,
kui magus armastus ta õhuringilt alla kutsub,
seesama Conon nägi mind taevases valguses,
Berenice pealt pärit juuksesalku
eredalt hiilgamas, mille ta paljudele jumalaile
siledaid käsivarsi sirutades tõotas,
sel ajal, mil kuningas, uue abieluga ülendatud,
oli läinud laastama Assüüria piire,
kandes magusaid jälgi öisest maadlusest,
mille ta oli pidanud neitsilikkuse saagi pärast.
Kas noorpaaridele on Veenus vihatav ja kas vanemate
rõõmu petetakse valede pisaratega,
mida nad rohkelt pruudikambri läve sees valavad?
Ei ole — nii tõesti jumalad mind aidaku — need pole ehtsad.
Seda õpetas mulle mu kuninganna paljude kaebustega,
kui ta uus abikaasa läks süngeisse lahingutesse.
Kuid kas sina, mahajäetu, ei leinanud tühja voodit,
vaid kalli venna nutuväärt lahkumist?
Kui sügavalt sõi mure su kurbi üdisid!
Kuidas sul siis, kogu rinnast murelikul,
meeled röövituna mõistus kadus! Aga sind ma tõesti
olin väiksest tüdrukust peale tundnud suuremeelsena.
Kas oled unustanud tubli teo, millega saavutasid kuningliku
abielu, mida keegi tugevam poleks julgenud teha?
Aga milliseid sõnu sa siis, kurb, meest ära saates laususid!
Jupiter, kui sageli sa käega kurbi silmi pühkisid!
Milline nii suur jumal sind muutis? Või sellepärast, et armastajad
ei taha olla kaugel armsast kehast?
Ja seal tõotasid sa mind kõigile jumalaile magusa abikaasa eest
mitte ilma härjaovereta,
kui ta tagasi tuleks. Tema oli mitte pika aja jooksul
vallutatud Aasia Egiptuse piiridele lisanud.
Nende tegude eest, taevasesse hulka üle antuna,
lunastan ma endised tõotused uue anniga.
Vastu tahtmist, oo kuninganna, lahkusin ma su pealt,
vastu tahtmist: vannun sinu ja su pea juures:
väärilise karistuse kandku, kes tühjalt vannub:
kuid kes nõuaks, et ta oleks rauaga võrdne?
Kukutati ju ka see mägi, suurim, mille üle randades
Thia kuulus järglane sõidab,
kui meedlased lõid uue mere ja kui noorus
purjetas laevastikuga läbi Athose keskkoha.
Mida teevad juuksed, kui rauale sellised asjad alistuvad?
Jupiter, hukkugu kogu Chalybide sugu,
ja see, kes esimesena hakkas maa alt otsima soonemaaki
ja sepistama raua kõvadust!
Veidi enne lahutatud juuksesalgud, mu õed, leinasid
mu saatust, kui Etiooplase Memnoni
kaksikvend, lennutades tiibadega õhku,
ilmus, Arsinoe tiivuline ratsu,
ja see, mind tõstes, lendab läbi eeterlike varjude
ja asetab mind Veenuse karskesse põue.
Zephyritis ise oli sinna oma teenri läkitanud,
Kreeka asukas Canopuse randadel,
et taeva kirjus valguses mitte üksnes
Ariadne meelekohtadelt pärit kuldne
pärg ei oleks kinnitatud, vaid et ka meie hiilgaksime,
blondi pea pühendatud saak,
mind, nutust niisket, jumalate templite poole minevat,
asetas jumalanna uue tähena vanade tähtede sekka:
sest puudutades Neitsi ja metsiku Lõvi
valgusi, Lycaoni tütre Callisto kõrval,
pöördun ma loojangusse, juhtides eel aeglast Boötest,
kes vaevu hilja sügavasse Ookeani vajub.
Kuid ehkki öösel vajutavad mind jumalate jäljed,
päev aga tagastab mind hallile Tethysele,
(lubatagu mul su loal siin kõnelda, Rhamnuse neitsi:
sest ma ei varja tõtt ühestki hirmust,
ega isegi kui tähed mind vaenulike sõnadega tükkideks kisuvad,
ei jäta ma avaldamata, mis on tõelisse rinda peidetud)
ma ei rõõmusta neist asjust nii väga, kui mind vaevab see,
et olen igavesti eemal, eemal oma emanda peast,
kellega ma, kuni ta kunagi neitsi oli, kõigist
salvidest ilma, koos jõin palju tuhandeid.
Nüüd teid, keda pulmatõrvik on ihaldatud valgusega ühendanud,
ärge enne andke kehad üksmeelseile abikaasadele,
paljastades rüü eest heites rinnad,
kui onüksipudel valab mulle armsaid ande,
teie onüks, kes austate karske abielusängi õigusi.
Kuid see, kes andis end rüvedasse abielurikkumisse,
tema halbu ande joogu ah kerge tolm asjatuina:
sest ma ei nõua vääritutelt mingeid ande.
Vaid pigem, oo pruudid, asugu alati üksmeel teie
kodudes, alati püsigu seal lakkamatu armastus.
Sina aga, kuninganna, kui sa tähti vaadates jumalanna
Veenust pidutuledega lepitad,
ära lase mind, oma juukseid, jääda salvist ilma,
vaid pigem kingi mulle heldeid ande.
Miks tähed mind kinni peavad? Oh saaksin taas kuninglikuks juukseks,
siis säragu Orion Veevalaja lähedal.

Oo sina, magusale mehele armas, isale armas,
tervitus sulle, ja Jupiter kasvatagu su hüve,
uks, mis olevat, nagu räägitakse, Balbust lahkelt teeninud
kunagi, kui vanamees ise maja pidas,
ja mis olevat jälle, nagu räägitakse, kurjasti teeninud,
pärast seda, kui sa, vanamees väljasirutatud, said pulmaukseks,
ütle nüüd meile, miks sind muutununa öeldakse
olevat vana peremehe vastu truudust murdnud.
Ei ole (nii tõesti meeldigu ma Caeciliusele, kellele mind nüüd anti)
see minu süü, ehkki öeldakse olevat minu,
ega saa keegi öelda, et ma midagi valesti tegin:
tõesti — see on rahva jutt, mis sind selliseks teeb!
kes, kus iganes leitakse midagi halvasti tehtut,
karjuvad kõik mulle: uks, see on sinu süü.
Ei piisa, et sa seda ühe sõnaga ütled,
vaid tee nii, et igaüks tunneks ja näeks.
Kuidas ma saan? Keegi ei küsi ega vaevu teadma.
Meie tahame; ära karda meile rääkida.
Esiteks siis: et neitsi olevat meile üle antud,
on vale. Ei olnud ka esimene abikaasa teda puutunud,
kelle norgus pistoda, õrnem kui ripnev peedileht,
ei tõusnud iial tuunika keskkohani:
vaid räägitakse, et tolle poja isa teotas voodit
ja rüvetas kuritööga õnnetu kodu,
kas sellepärast, et jumalatu meel leegitses pimedas kires,
või sellepärast, et poeg oli võimetu, sigimatu seemnega,
ja tuli otsida, kust saada tugevam see,
mis suudaks lahti päästa neitsivöö.
Räägid erakordsest, imepärase vagadusega isast,
kes ise oma poja põue kusi.
Ent see ei ütle teadvat üksnes seda,
Brixia, mis asub vaatetipu all,
millest mööda voolab pehme jõega kollane Mella,
Brixia, mu Verona armastatud ema,
vaid räägib ka Postumiuse ja Corneliusega peetud armuloost,
kellega too naine tegi kurja abielurikkumise.
Siin ütleks keegi: mis? Kas sina, uks, tead seda,
kellel pole iial lubatud peremehe lävelt lahkuda,
ega rahvast kuulata, vaid siia palgi külge naelutatuna
tavatsed maja vaid sulgeda või avada?
Sageli kuulsin teda salajase häälega rääkimas
üksinda teenijatega neist oma häbitegudest,
nimepidi nimetamas neid, keda ma mainisin, kuna ta arvas,
et mul pole ei keelt ega kõrva.
Pealegi lisas ta veel kellegi, keda ma nimetada ei taha
nimepidi, et ta ei kergitaks punaseid kulme.
Ta on pikk mees, kellele kunagi tõi suuri kohtuvaidlusi
vale sünnitus valelikust kõhust.

Et sa mulle, õnnetuse ja kibeda juhtumi all rusutuna,
saadad selle pisaratega kirjutatud kirjakese,
et ma tõstaksin sind, laevahukulise, kelle mere vahutavad lained on välja paisanud,
üles ja tooksin surma lävelt tagasi,
keda ei lase püha Veenus pehmes unes puhata,
mahajäetuna üksildasel voodil,
ega lõbusta muusad vanade kirjameeste magusa lauluga,
kui ärev meel valvab läbi öö,
see on mulle meeltmööda, kuna sa nimetad mind sõbraks
ja otsid siit nii muusade kui ka Veenuse ande.
Kuid et sulle poleks tundmatud mu hädad, Manlius,
ega arvaksid, et vihkan külalislahke kohust,
kuula, milliseis saatuse lainetes ma ise vaevlen,
et sa õnnetult enam õnnistatud ande ei nõuaks.
Ajal, mil mulle esmakordselt anti puhas rüü,
kui õitsev iga elas oma armsat kevadet,
mängisin küllalt palju; ei ole meist võhik see jumalanna,
kes muredesse segab magusat mõrudust:
kuid kogu selle harrastuse võttis mult leinaga venna surm,
ära. Oo vend, mult õnnetult äravõetu,
sina, surres, murdsid mu heaolu, vend,
sinuga koos on maetud kogu meie kodu,
sinuga koos hukkusid kõik meie rõõmud,
mida su magus armastus elus toitis.
Kelle hukkumisel ajasin ma kogu meelest minema
need harrastused ja kõik hinge naudingud.
Seepärast, et sa kirjutad: Catullusel on Veronas häbi
olla sellepärast, et siin kes tahes paremast seisusest
soojendab külmi liikmeid mahajäetud voodis,
see, Manlius, pole häbi, pigem on see haletsusväärne.
Andesta siis, kui ma, mida lein mult võttis,
neid ande sulle ei anna, kuna ma ei suuda.
Sest et mul pole kirjameeste teoseid suurt varu,
see tuleb sellest, et elame Roomas: see on mu kodu,
see mu eluase, seal kulub mu iga;
siia järgneb mulle üksainus kirjakast paljudest.
Kuna see on nõnda, ei tahaks ma, et arvaksid mind kurja meelega
seda tegevat või mitte küllalt aumeelse hingega,
et sulle, kes mõlemat palusid, pole varu antud:
ma pakuksin ise, kui mul mingit varu oleks.

Ma ei suuda vaikida, jumalannad, milles Allius mind
aitas või kui suurte teenetega ta mind aitas,
et põgenev aeg unustavate sajandite käes
ei kataks pimeda ööga tema seda hoolt:
vaid ma räägin teile, teie omakorda rääkige paljudele
tuhandeile ja tehke, et see paber kõneleks vanadeski päevis
ja et ta surnuna saaks üha tuntumaks,
ega koeks kõrgel ämblik oma peent võrku
Alliuse mahajäetud nimel oma tööd tehes.
Sest millise mure andis mulle kahepalgeline Amathusia,
te teate, ja mil viisil ta mind maha paiskas,
kui ma põlesin nii kuumalt kui Trinacria kalju
ja Maalia allikas Oeta Thermopülais,
ega lakanud mu kurvad silmad lakkamatust nutust nõrkemast
ega põsed kurvast vihmasajust märjaks saamast,
nagu õhulise mäe tipul läbipaistev
oja sammaldunud kivist esile purskub,
mis, kui ta on kaldu orust peadpidi alla veerenud,
läbib tee keset tihedat rahvahulka,
magus kergendus higistavale väsinud rändajale,
kui raske kuumus lõhestab kõrbenud põlde.
Siin, nagu mustas tormis paisatud meremeestele
tuleb leebemalt puhudes soodus tuul,
mida on anutud kord Polluxi, kord Castori palvega,
selline oli meile Alliuse abi.
Tema avas laia rajaga suletud välja,
tema andis meile maja ja tema andis emanda,
kus me võiksime harrastada ühiseid armastusi.
Kuhu mu valge jumalanna pehmel jalal
astus sisse ja kulunud lävele oma hiilgava talla
toetades kriiksuval sandaalil seadis,
nagu kunagi abikaasa armastusest leegitsedes saabus
Laodameia Protesilaose kotta,
mis oli asjata alustatud, kui veel püha verega
polnud ohver taevaseid isandaid lepitanud.
Ärgu miski mulle nii väga meeldigu, Rhamnuse neitsi,
mida hooletult, vastu isandate tahtmist, ette võetakse.
Kui väga näljane altar püha verd ihkab,
sai Laodameia teada, kui ta mees oli kaotatud,
sunnitud laskma lahti uue abikaasa kaela
enne, kui üks ja siis taas teine talv tulles
oleks pikkades öödes ahne armastuse küllastanud,
et ta suudaks katkenud abielus elada:
mida Parkad teadsid mitte kaua olevat kaugel,
kui ta sõdurina läheks Ilioni müüride juurde:
sest siis, Helena röövi tõttu, hakkas Trooja argoslaste
juhtmehi enda vastu välja kutsuma,
Trooja (oh õudust), Aasia ja Euroopa ühine haud,
Trooja, meeste ja kõigi vapruste kibe tuhk:
kes tõi ka meie vennale haletsusväärse surma.
Oh vend, mult õnnetult äravõetu,
oh õnnetult vennalt äravõetud armas valgus,
sinuga koos on maetud kogu meie kodu,
sinuga koos hukkusid kõik meie rõõmud,
mida su magus armastus elus toitis.
Keda nüüd nii kaugel, mitte tuttavate haudade seas
ega sugulaste tuha lähedale asetatuna,
vaid ropus Troojas, õnnetus Troojas maetuna
hoiab võõras maa kaugeimal pinnal.
Sinna tõttavat siis, nagu räägitakse, igalt poolt korraga Kreeka
noorus, jättes maha kodukolded,
et Paris, röövitud liiderliku naise üle rõõmustades,
ei veedaks vaba aega rahulikus pruudikambris.
Millise õnnetuse läbi sult siis, kauneim Laodameia,
rööviti elust ja hingest magusam
abielu: nii suure armastuse keerisega sind neelates
oli tulv sind viinud järsku kuristikku,
niisugust, nagu kreeklased räägivad Cyllene lähedal Pheneose juures,
mis kuivatab rasva maa, kui soo on välja lastud,
mille kunagi olevat mäe üdi läbi lõigates kaevanud
valeisast sündinu, Amphitryoni poeg,
ajal, mil ta kindla noolega Stymphalose koletisi
maha lõi kehvema isanda käsul,
et rohkemate jumalate poolt kuluks taeva värav
ja et Hebe ei jääks pikaks neitsipõlveks.
Kuid su sügav armastus oli sügavam kui too kuristik,
mis õpetas sind, taltsutamatut, iket kandma.
Sest ei ole nii kallis east vaevatud isale
ainus hilise lapselapse pea, keda tütar toidab,
kes, kui ta on vaevu viimaks vanaisa varanduse pärijaks leitud
ja ta nimi on kirja pandud tunnistatud testamenttahvlitesse,
kaotades pilgatud suguvõsalise jumalatud lootused,
peletab raisakotka hallilt pealt:
ega ole ükski tuvi lumivalge isastuviga nii rõõmustanud,
paariline, kes olevat palju häbematumalt
suudlusi hammustava nokaga aina noppimas,
kui isegi kõige himurama naise kombel:
kuid sina üksinda ületasid nende kõigi suured kired,
kui sa kord olid blondi mehega ühte seotud.
Temale mitte milleski või vähe alla jääma vääriline,
tuli mu valgus meie sülle,
kelle ümber siia-sinna joostes sageli Cupido
hiilgas valgena safrankollases tuunikas.
Ehkki ta ei ole rahul üksnes Catullusega,
talume tagasihoidliku emanda haruldasi salaseiklusi,
et me ei oleks liiga tüütud rumalate kombel:
sageli isegi Juno, suurim taevaelanikest,
neelab abikaasa süü pärast leegitsevat viha,
teades kõigehimulise Jupiteri arvukaid salaseiklusi.
Ent pole õige inimesi jumalatega võrrelda,
võta ära väriseva vanema tänamatu koorem.
Ometi ei tulnud ta minu juurde isa parema käega juhitud
Assüüria lõhnast lõhnavasse majja,
vaid andis salajasel imelisel ööl väikesi ande,
võetuna abikaasa enese põuest.
Seepärast piisab sellest, kui meile üksi antakse
see päev, mille ta valgema kiviga tähistab.
Selle anni, mille ma suutsin lauluks vormida,
antakse sulle, Allius, paljude teenete eest tasuks,
et su nime ei puudutaks kareda roostega
see ja too päev ning veel teised ja teised.
Sellele lisagu jumalad võimalikult palju, mida Themis muiste
tavatses tuua kingiks vanadele vagadele:
olge õnnelikud, nii sina kui su elu,
ja maja, milles me armatsesime, ja emand,
ja see, kes meile alguses selle kõik andis,
kellelt esmalt on sündinud kõik head,
ja kaugelt kõigist enne see, kes on mulle endast kallim,
mu valgus, kelle elades on mul magus elada.

Ära imesta, Rufus, miks ei taha ükski naine
sinu alla panna oma õrna reit,
isegi mitte siis, kui sa võluksid teda haruldase riide kingiga
või läbipaistva kalliskivi mõnudega.
Sind kahjustab teatav paha jutt, mille järgi öeldakse,
et su kaenlaaugu orus elab metsik sikk.
Teda kardavad kõik. Ega ime: sest ta on üpris paha
elukas, kellega ükski kena tüdruk ei magaks.
Seepärast kas tapa see ninade julm katk,
või lakka imestamast, miks nad põgenevad.

Mu naine ütleb, et ei tahaks abielluda kellegagi
kui minuga, ei isegi kui Jupiter ise teda kosiks.
Ütleb: aga mida naine ihaldavale armastajale ütleb,
tuleb kirjutada tuulde ja kiirevoolulisse vette.

Kui kellelegi õigusega vastik kaenla sikk ette jäi,
või kui kedagi õigustatult aeglane podagra lõikab,
siis see sinu võistleja, kes teie armastust tarvitab,
on imekombel sinult saanud mõlemad hädad.
Sest iga kord kui ta paneb, maksab ta kätte mõlemale:
teda vaevab ta lõhnaga, ise hukkub podagrasse.

Kunagi ütlesid, et tunned üksnes Catullust,
Lesbia, ega tahaks minu asemel hoida Jupiterit.
Ma armastasin sind siis mitte üksnes nagu lihtrahvas armukest,
vaid nagu isa armastab oma poegi ja väimehi.
Nüüd olen sind ära tundnud: ja ehkki põlen ägedamalt,
oled sa mulle ometi palju odavam ja tähtsusetum.
Kuidas see võimalik on? küsid sa. Sest selline ülekohus sunnib armastajat
rohkem ihaldama, kuid vähem head soovima.

Lakka lootmast teenida kelleltki mingit tänu head tehes
või arvamast, et keegi võib saada tänulikuks.
Kõik on tänamatu, heateod ei tähenda midagi:
ei, isegi tüütab, tüütab ja kahjustab veel enam:
nagu mind, keda ei kimbuta keegi rängemalt ega kibedamalt
kui see, kes äsja pidas mind oma ainsaks ja ainulaadseks sõbraks.

Gellius oli kuulnud, et onu tavatseb sõidelda,
kui keegi räägib või teeb lustlikke asju.
Et see temaga ei juhtuks, sõtkus ta läbi onu enese
naise ja tegi onust Harpokratese.
Mida tahtis, seda tegi: sest ehkki ta nüüd
onu ennast suhu paneks, ei lausu onu sõnagi.

Siia on mu meel viidud sinu süü läbi, mu Lesbia,
ja on nõnda oma kohusetruudusega ise end hukutanud,
et ei suuda enam sulle head soovida, isegi kui saaksid parimaks,
ega lakata sind armastamast, isegi kui teeksid kõike.

Kui inimesel on mingi nauding meenutada varasemaid heategusid,
kui ta mõtleb, et on olnud aus,
ega murdnud püha truudust, ega üheski liidus
kuritarvitanud jumalate väge inimeste petmiseks,
siis ootab sind pikas eas palju valmis, Catullus,
rõõme sellest tänamatust armastusest.
Sest mida iganes inimesed võivad kellelegi head öelda
või teha, seda oled sina öelnud ja teinud:
kõik, mis tänamatule meelele usaldatuna kaduma läks.
Miks sa siis ennast veel enam piinad?
Miks sa ei kõveta oma meelt ja tõmba end sealt tagasi
ega lakka jumalate tahte vastu õnnetu olemast?
Raske on äkki maha jätta pikka armastust;
raske on, kuid tee see teoks kuidas tahes.
See on ainus pääsemine, see tuleb sul võita;
tee seda, olgu see võimatu või võimalik.
Oo jumalad, kui teie on halastada, või kui kellelegi kunagi
olete äärmises surmas endas abi toonud,
vaadake mind õnnetut ja, kui ma elasin puhtalt,
kiskuge see katk ja hukatus minult ära!
Oh häda, kuidas hiiliv tuimus mu sügavaimatesse liikmetesse
on ajanud kogu rinnast rõõmud välja.
Ma ei palu enam seda, et ta mind vastu armastaks,
ega, mis on võimatu, et ta tahaks olla kombekas:
ma ihkan ise terveks saada ja see jälk haigus maha panna.
Oo jumalad, andke mulle see mu vagaduse eest.

Rufus, asjata ja tulutult mu sõbraks peetu,
(asjata? ei — suure hinna ja kahjuga),
kas nõnda hiilisid mulle ligi ja mu sisikonda kõrvetades
oh röövisid õnnetult kõik mu hüved?
Röövisid, oh häda, meie elu julm mürk,
oh häda, meie sõpruse katk.

Gallusel on vennad, kellest ühel on ülimalt kena naine,
teisel kena poeg.
Gallus on tore mees: sest ta seob magusaid armastusi,
et kena poisiga magaks kena tüdruk.
Gallus on rumal mees ega näe, et ta ise on abielus,
kes onuna õpetab onu abielurikkumist.
Kuid nüüd valutan seda, et puhta tüdruku puhtaid
suudlusi on rüvetanud su räpane sülg.
Aga see ei jää sul karistuseta: sest kõik ajastud
tunnevad sind ja vana kuulujutt räägib, kes sa oled.

Lesbius on kena: kuidas ka mitte? Keda Lesbia eelistab
sinule kogu su suguvõsaga, Catullus.
Kuid ometi müügu see kena Catulluse koos suguvõsaga maha,
kui ta leiab kolm tuttava suudlust.

Mida ma ütlen, Gellius, miks need su roosad huuled
lähevad valgemaks kui Hispaania lumi,
kui hommikul kodust välja astud ja kui kaheksas tund
äratab su pehmest rahust pika päeva keskel?
Midagi on kindlasti: või kas kuulujutt sosistab tõtt,
et sa neelad mehe keskkoha suuri pinges osi?
Nii see kindlasti on: seda karjuvad vaese Victori lõhkised
kubemed ja väljapigistatud vedelikuga määrdunud huuled.

Kas nii suures rahvahulgas ei võinud olla, Iuventius,
ühtki kena meest, keda sa hakkaksid armastama,
peale selle sinu oma, Pisauri surevast asupaigast,
võõra, kes on kahvatum kui kullatud kuju?
kes on nüüd sulle südamelähedane, keda sa julged meile
eelistada ega tea, millist tegu sa teed.

Quintius, kui tahad, et Catullus võlgneks sulle oma silmad
või midagi muud, mis on kallim kui silmad,
ära kisu temalt ära seda, mis on talle palju kallim
kui silmad, või mis iganes on kallim kui silmad.

Lesbia räägib mehe juuresolekul mulle palju halba:
see on tollele lollile suurim rõõm.
Muul, sa ei taipa midagi. Kui ta meid unustades vaikiks,
oleks ta terve: nüüd, kui ta klähvib ja pahandab,
ei mäleta ta üksnes, vaid, mis on palju teravam asi,
on vihane: see tähendab — ta põleb ja räägib.

"Chommoda" ütles Arrius, kui tahtis kunagi "commoda"
öelda, ja "insidias" ütles "hinsidias",
ja siis lootis imeliselt, et on kenasti kõnelnud,
kui oli võimalikult valjult öelnud "hinsidias".
Usun, nõnda ta ema, nõnda ta vaba emapoolne onu,
nõnda oli öelnud emapoolne vanaisa ja vanaema.
Kui ta oli Süüriasse saadetud, said kõikidel kõrvad rahu:
nad kuulsid neidsamu sõnu pehmelt ja kergelt,
ega kartnud enam selliseid sõnu,
kui äkki tuuakse hirmus sõnum,
et Joonia lained, pärast seda kui Arrius sinna oli läinud,
ei ole enam "Joonia", vaid "Hjoonia".

Ma vihkan ja armastan. Miks ma seda teen, sa vahest küsid.
Ei tea, kuid tunnen, et see sünnib, ja piinlen.

Quintia on paljudele ilus; minu meelest on ta valge, pikk,
sirge. Neid üksikasju ma nõnda tunnistan,
kuid seda tervikut "ilus" eitan: sest pole mingit veetlust,
pole nii suures kehas ühtki soolatera.
Lesbia on ilus, kes on üleni kauneim
ja on üksinda kõigilt röövinud kõik veetlused.

Ükski naine ei saa öelda, et teda armastati nii tõeliselt
palju, kui mina sind, Lesbia, armastasin,
ei olnud üheski liidus kunagi nii suurt truudust,
kui minu poolt on leitud sinu armastuse vastu.

Mida teeb see, Gellius, kes ema ja õega
himur on ja äravisatud tuunikais läbi öö valvab?
Mida teeb see, kes ei lase onul olla abielumees?
Kas sa tead, kui suure kuriteo ta enda peale võtab?
Ta võtab, oo Gellius, nii suure, mida ei pese ära ei kaugeim Tethys
ega nümfide isa Oceanus:
sest pole ühtki kuritegu, mis läheks sellest kaugemale,
ei isegi kui ta pea alla lastes iseennast neelaks.

Gellius on kõhn: kuidas ka mitte? Kellel nii hea ema
ja nii tugev elab ja nii veetlev õde
ja nii hea onu ja kõik nii täis
sugulasi tütarlapsi, miks peaks ta lakkama kõhn olemast?
Kes, kui ta ei puuduta midagi peale selle, mida ei tohi puutuda,
leiad küllalt põhjust, miks ta on kõhn.

Sündigu maag Gelliuse ja ta ema jälestusväärsest
abielust ja õppigu Pärsia ohvrivaatlust:
sest maag peab sündima emast ja pojast,
kui pärslaste jumalatu usk on tõsi,
et ta meelepärase lauluga austaks jumalaid,
sulatades leegis rasvast rasukest.

Ma ei lootnud, Gellius, et sa mulle ustav oleksid
selles meie õnnetus, selles hukkunud armastuses,
sellepärast, et oleksin sind hästi tundnud või pidanud kindlaks,
või suutvat oma meelt häbiväärsest teost tagasi hoida,
vaid ka mitte sellepärast, et nägin: see, kelle vastu suur armastus mind sõi,
ei olnud sulle ei ema ega õde;
ja ehkki mind sinuga sidus rohke läbikäimine,
ei olnud ma uskunud, et see on sulle küllaldane põhjus.
Sina pidasid seda küllaldaseks: nii suur on su rõõm igas
süüs, milles on midagi kuritegelikku.

Lesbia räägib minust alati halvasti ega vaiki iial
minust: hukkugu ma, kui Lesbia mind ei armasta.
Mis märgi järgi? Sest minuga on samamoodi: ma neean teda
lakkamatult, aga hukkugu ma, kui ma teda ei armasta.

Ma ei ihka kuigivõrd, Caesar, sulle meeldida
ega teada, kas oled valge või must mees.

Türa hoorab. Türa hoorab, kahtlemata.
See on see, mida öeldakse: pott ise korjab endale rohelist.

Mu Cinna "Zmyrna" alles üheksanda lõikuse järel,
pärast seda kui alustati, ja üheksanda talve järel avaldatud,
sellal kui Hortensius vahepeal viissada tuhat ühe...
"Zmyrna" saadetakse sügavale Satrachose õõnsate lainete juurde,
"Zmyrnat" veeretavad hallid sajandid kaua.
Kuid Volusiuse aastaraamatud surevad juba Padua enese ääres
ja annavad sageli makrellidele avarad tuunikad.
Olgu mu sõbra väikesed mälestised mu südamele kallid:
rahvas aga rõõmustagu paisunud Antimachost.

Kui tummadesse haudadesse võib jõuda midagi meeldivat või teretulnut
meie valust, Calvus,
millise igatsusega me uuendame vanu armastusi
ja nutame kunagi kaotatud sõprusi,
siis kindlasti pole enneaegne surm Quintiliale nii suureks valuks,
kui suur on ta rõõm sinu armastusest.

Ma ei arvanud (nii tõesti jumalad mind armastagu), et oleks mingit vahet,
kas nuusutan Aemiliuse suud või tagumikku.
Üks pole puhtam ega teine räpasem,
ent õigupoolest on tagumik puhtam ja parem:
sest see on hambutu. Suul on aga poolteise jala pikkused hambad,
igemed aga on tal nagu vanal veokerel,
pealegi selline lõhkiammuli suu, nagu on kuumas
kusiva muula häbe.
See paneb paljusid ja peab end veetlevaks,
ja teda ei anta veskisse ega eesli juurde?
Keda kui mõni naine puutub, kas me ei arvaks, et ta suudaks
lakkuda haige timuka tagumikku?

Sinu kohta, kui kellegi kohta, võib öelda, haisev Victius,
seda, mida öeldakse sõnakuse ja lolli kohta:
selle su keelega võiksid sa, kui vaja tuleks,
lakkuda tagumikke ja toornahast talupojasaapaid.
Kui sa tahad meid kõiki päris hukutada, Victius,
ava suu: sa saavutad täielikult, mida ihkad.

Ma varastasin sult, kui sa mängisid, mesimagus Iuventius,
suudlukese, magusamat kui magus ambroosia.
Aga see ei jäänud mul karistuseta: sest rohkem kui tunni
mäletan end olevat naelutatud risti tippu,
kuni ma end su ees puhtaks räägin ega suuda ühegi nutuga
vähimatki su julmusest kahandada.
Sest niipea kui see oli sündinud, pühkisid sa oma huuli,
rohke veega loputatud, kõigi sõrmeliigestega,
et miski meie suust saadu ei jääks külge,
otsekui oleks see rüvetatud litsi räpane sülg.
Pealegi ei lakanud sa mind õnnetut vaenulikule Amorile andmast
ega mind igal moel piinamast,
nii et see suudluke oli mulle ambroosiast juba muutunud
kurvemaks kui kurb helleboor.
Kuna sa niisuguse karistuse õnnetule armastusele määrad,
ei varasta ma nüüd edaspidi enam iial suudlusi.

Caelius Aufilenust ja Quintius Aufilenat,
Verona noorte õied, armastavad meeletult,
üks venda, teine õde. See on see, mida nimetatakse
tõeliselt magusaks vennalikuks kaaslaseks.
Keda ma pigem toetan? Sind, Caelius: sest sinu ainulaadne
sõprus näitas end meile tegudega,
kui meeletu leek kõrvetas mu üdi.
Ole õnnelik, Caelius, ole armastuses võimas.

Läbi paljude rahvaste ja üle paljude merede kantuna
jõuan ma, vend, neile kurbadele hauaohvritele,
et anda sulle surma viimane and
ja pöörduda asjata tumma tuha poole,
kuna saatus on sinu enese mult ära võtnud,
oh vend, õnnetult ja teenimatult mult äravõetu.
Nüüd ometi vahepeal need, mis esivanemate vana kombe järgi
on antud kurva anniga hauaohvriks,
võta vastu, rohkelt vennalikust nutust nõretavad,
ja igavesti, vend, tere ja jää hüvasti.

Kui midagi on usaldatud vaikivale ustavale sõbrale,
kelle hinge ustavus on põhjalikult tuntud,
siis leiad, et minagi olen samasuguse õigusega pühendatud,
Cornelius, ja arva, et minust on saanud Harpokrates.

Kas anna mulle, palun, kümme tuhat sestertsi tagasi, Silo,
ja siis ole nii metsik ja taltsutamatu kui tahad:
või, kui raha sulle rõõmu teeb, lakka palun
kupeldaja olemast ja seejuures metsik ja taltsutamatu.

Kas usud, et ma võinuksin oma elu sõimata,
kes on mulle mõlemast silmast kallim?
Ma ei suutnud, ega, kui suudaksin, armastaks nii pöörasti:
kuid sina koos Tappoga teed kõikvõimalikke koledusi.

Türa üritab ronida Pipla mäele:
muusad viskavad ta hangudega pea ees alla.

Kes näeb kena poisi juures oksjonihüüdjat,
mida arvaks muud, kui et poiss ihkab end maha müüa?

Kui kellelegi ihaldajale ja soovijale on kunagi osaks saanud midagi
lootmatult, see on hingele omal moel meeltmööda.
Seepärast on ka meile meeltmööda, kullast kallim,
et sa, Lesbia, tuled minu, ihaldaja juurde tagasi:
tuled tagasi ihaldaja ja lootmata jäänu juurde, tood end ise
meie juurde. Oo valge kiviga tähistatav päev!
Kes elab minust õnnelikumana, või kes suudab öelda,
et on selles elus midagi ihaldusväärsemat?

Kui, Cominius, rahva otsusel su hall raugapõlv,
rüvedate kommetega määritud, hukkuks,
ei kahtle ma sugugi, et esmalt su heade inimeste vaenulik
keel, välja lõigatuna, antaks ahnele raisakotkale,
väljakaevatud silmad neelaks musta kõriga vares,
sisikonna koerad, ülejäänud liikmed hundid.

Sa lubad mulle, mu elu, et see meie armastus
jääb meie vahel igaveseks.
Suured jumalad, tehke, et ta suudaks tõeliselt tõotada
ja ütleks seda siiralt ja südamest,
et meil oleks lubatud kogu elu vältel kanda
seda igavest püha sõpruse liitu.

Aufilena, häid armukesi ikka kiidetakse:
nad võtavad tasu selle eest, mida lubavad teha.
Sina, kuna tõotasid mulle ja siis valetasid, oled vaenlane;
kuna sa ei anna ja ometi võtad sageli, teed kuritöö.
Kas anda on ausa naise komme, või mitte lubada on kombeka naise komme,
Aufilena, oli: kuid antud raha endale haarata
pettes teeb sinust hullema kui ahne hoora,
kes end kogu kehaga müügile paneb.

Aufilena, elada rahulolevalt üheainsa mehega
on abielunaiste kiitustest üks kõrgemaid:
kuid parem on alistuda kellele tahes, kui iganes,
kui emana onust vendi sünnitada.

Sa oled tähtis mees, Naso, ja siiski pole see tähtis mees, kes
sinuga alla laskub: Naso, sa oled tähtis mees ja ka too, kes end panna laseb.

Kui Pompeius oli esimest korda konsul, Cinna, siis kaks
käisid Maecilia juures: nüüd, kui ta on taas konsuliks saanud,
jäi neid kaks, kuid iga ühe kohta on kasvanud
tuhat. Viljakas on abielurikkumise seeme.

Firmumi mõisa poolest nimetatakse Türat mitte valelikult
rikkaks, kellel on nii palju suurepäraseid asju,
linnupüüki igat liiki, kalu, aasu, põlde ja metsloomi.
Asjata: kulud ületavad saagi.
Seepärast möönan: olgu ta rikas, kui vaid kõike napib;
kiitkem ta mõisa, kuni ta ise kodus vaeva näeb.

Türal on umbes kolmkümmend juugerit aasa,
nelikümmend põldu: ülejäänu on merd.
Miks ei võiks ta varanduses Kroisost ületada,
kes ühesainsas mõisas nii palju vara omab,
aasu, põlde, tohutuid metsi ja laasi ning soid
kuni hüperboorlasteni ja Ookeani mereni?
Kõik need on suured, kuid ta ise on veel suurim,
mitte inimene, vaid tõesti suur, ähvardav türa.

Sageli, sind innuka, jahtiva meelega otsides,
kuidas saaksin sulle saata Battiadese laule,
millega sind meie vastu leebemaks teha, et sa ei püüaks
saata vaenulikke nooli otse mu pea pihta,
näen nüüd, et see vaev on mul asjata ette võetud,
Gellius, ega ole meie palved siin midagi maksnud.
Vastupidi — me väldime neid su nooli oma rüüga:
kuid meie omadest läbi torgatuna maksad sina karistust.